.. vähemalt nii ütles Mel tänase hõljumise kohta. Kaks päeva puhkust vahel.. Kui nüüd pühapäevast Tallinna maratoni puhkuseks saab pidada. 15 kilti linnavahel rattaga kihutamist ja lendlemist alates kella 6st hommikul polnud just suureks puhkuseks.
Täna arutasime Meliga üldiselt maratonide üle ja siis kõlas saatuslik küsimus: "Oled sa 11m/s vastutuulega jooksnud?" Ei. "No vot proovi siis!"
Paar tundi hiljem saigi proovida.
Igatahes täna siis uus skeem 2x20 sörk ja 5 m kõnd vahel.
I hõljung keskmine 177, max 185
II 179, 187.
Taastumine pärast II: 180, 162, 148.
Tagasi tulles oli ikka päris kõva tuul ja vahepeal oli tunne, et hõljun lausa kohapeal või lausa tagurpidi. Ikka päris raske oli. Kui tagasitee on tavaliselt olnud kiirem, siis seekord jäi rohkem kui minuti kõnni jagu teed üle. "Puhub edela- ja lõunatuul 3-9 m/s, pärastlõunal tugevneb rannikul kuni 12 m/s" http://www.ilm.ee/. No alla 10 MEETRI sekis see tuul küll polnud.
Täna jäid saatuslikul kombel kõik taskurätikud maha. Vähemalt 2 peab kaasas olema, et kraan tühjaks saaks. Mis seals ikka. Tuli katsetada sportlaste vana head võtet ehk tuulde tatistada. Panin ühe ninasõõrme kinni ja puhusin tugevasti välja. Selle asemel maandus tatilärakas näol. Pettusin võttes. Kui uus toodang hakkas voolama, siis katsetasin uuesti. Pidin taaskord pettuma. Viimane kord ma taskurätid maha jätan!
Ja pagana Adi tossupaelad! 4 korda pidin neid uuesti kinni sõlmima! Urrurr!
Aga muidu on täitsa ilus ja kena olla.
No comments:
Post a Comment