Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.
22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.
Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.
12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.
Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.
Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.
Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.
Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.
Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.
Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.
Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).
Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.
Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..
Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...
No comments:
Post a Comment