83. päev oli ka põhimõtteliselt puhkus - 15 min sörki, 30 minti harjutusi ja venitusi.
84. päeval käisime Meliga jooksuveteran Tiina Idavainu sügisjooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks tohutu pettumus. Võistlus oli kena, aga mina olin endale pettumus.
Olud tundusid olevat okeid. Eelmisel päeval ei töötanud 8 tundi ehitusel, magasin veidi paremini kui enne Kirna-Türit. Siiski ärkasin öösel taas üles, vahtisin lakke või nägin unes, kuidas jooksen (õudne ju!). Kuid puhanud olin siiski.
Ehk kaks puhkepäeva enne jooksu mõjusid sedamoodi. Ise arvan küll nii. Igatahes anti start ning 6 km sai alguse. Rada kulges kaks korda ümber järve ja metsa sees. Metsa sees mulle meeldis. Oli porine, juurikaid täis, ligane, hunnikutes sildu ja silmatorkavaid oksi. Pehme ja mõnus. Tempo sai valitud alguses liiga kiire. Kuid tundsin, et võin lõpuni vedada. Eksisin. Teisel ringil hakkas pistma ja kindlasti hullemini kui Kirna-Türil.
Pistis raskelt ning pidin isegi kõndima, mitte miski muu ei aidanud. Ja see oli tohutu pettumus. Üle kahe kuu harjutamist ja ma jõuan vaid kõndida?!?!?!? Võitlesin tõsiselt pisaratega. Olin iseendas pettunud. See nagu tõestas mu terve elu ponnistusi, et ükskõik kui palju ma ka ei liiguks - ma ei jõua ju nagunii. Läbi suurte valude, mis sugugi polnud nii valusad kui pettumus iseendas, tegin lõpuni.
Pärast nutsin ja haletsesin end autos. Lubasin endale sellised tunded preemiaks. Aga nagu ikka. Saad vastu tatti. Köhid hambad välja. Ja naeratad ühe-hamba-naeratust sama rõõmsalt edasi.
85. päev - poksitrenn (pildil).
Lähem ülevaade selle kohta ilmub Tervis Plussi novembrinumbris. Igatahes tänasel 86. päeval pole ma võimeline muud tegema kui sõrmi liigutama (õnneks). Vetsupaberilehekese rebimine on ülikeerukas, banaani võtsin külmkapist 7 minutit välja, taskurätti tagataskust pole siiani kätte saanud.
No comments:
Post a Comment