Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.
Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...
Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.
No comments:
Post a Comment