Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.
Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.
Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.
Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.
Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.
No comments:
Post a Comment