Olen nüüd selles punktis, kus olen olnud kümneid kordi varem. Tavaliselt jõuan sellesse punkti 1-2 kuuga, 3 max, nüüd olen 4. kuu täitumise eel lõpuks seal. Ehk siis tundub kõige lihtsam variant olema diivanile edasi jäämine. Täna tundsin, et niivõrd kerge on loobuda ja jääda koju.
Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.
Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.
Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....
No comments:
Post a Comment