Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.
Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.
Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.
Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.
No comments:
Post a Comment