Koduperenaised ajavad end vormi!

Asjalikule jutule vahelduseks filosoofiaminutid.
Mul on suur rõõm tõdeda, et liikumisharrastus kogub pidevalt populaarsust ja inimestel on tekkinud juba vajadus hoida end vormis. Seda ka minu enda tutvusringkonnas.

Septembris emaks saanutel on väike omamoodi klubi ning seal kihavad ammu trennimeeleolud. Üks meist liitus spordiklubiga ja naudib erinevaid treeningud (sh rühmatrennid, jõusaal jms), osad käivad lihtsalt jalutamas või siis rühmatrennides kintse väristamas, kes käib suusatamas, kes proovib sörkida jne.

Üks neist.. meist tublidest on Eda (http://teeltippu.blogspot.com/). Kolme lapse kõrvalt (kellest noorim sündis muide tunnike pärast mind kõrvaltoas) on ta suutnud end välja liikuma sundida. Kuna tal muud võimalust ei ole, siis käib vankriga lumistel teedel sörkimas ja aeroobikasaali beebit hälliga võttes loodab ta, et pisipoiss peab ikka lõpuni vastu.

Mu ema hakkas pärast oma viit kõnniaastat nüüd ka sörkima. Ei ta taha hommikul trenni teha, vaid magada, pärast tööd on väsinud jne. Kuid ometi oma lõunapausist võtab ta selle aja, et minna välja ja liikuda.

Ma pole üle nelja kuu saanud magada järjest rohkem kui kolm tundi. Kahe tunni kaupa tukastades möödub hea öö, halvimal juhul tunni kaupa. Seejärel päev trillitades lapsega, kes tahab võimlemist massaaži, mähkimislauale, vankrisse, põrandale, tegelustekile, lamamistoolile, sülle, hälli, voodisse, laulda, mängida, jutustada ja jälgida mind koristamas või süüa tegemas.
Ning kui õhtul saabub moment, mil ma saaks jalad seinal puhata või magada, siis ma valin tihti hoopis tee õue, praegusel ajal -20kraadisesse külma sörkima nii et tatt kurgus paksuks külmunud.

See aeg päevas on samas kõige rohkem minu aeg. Aeg, mil ma ei kuule taustaks lapsehäält, mis paneb aju ülihelikiirusel tööle, et mida järgmiseks tegema pean. Aeg, mil ma saan unistada paremast vormist ja teada, et ma vähemalt teen selle nimel tööd PRAEGU, mitte homme.
See on ka aeg, mil ma kohtan trennisaalis või tee peal teisi samasuguseid pingutamas ja kes sunnivad mind rohkem pingutama. Neil ja mul ei ole sel hetkel kodus istumiseks vabandusi.

Ja mis on sinu vabandus, kes sa endiselt unistad diivanil peekonit järades Šebrle torsost või Šadeiko jalgadest?