Käisin see nädal üle pika aja üksi jõusaalis rassimas ja pidin tunnistama, et vahepeal on ikka üsna vähe muutunud.Mehed on endiselt väga-väga nõrgad ja põdurad. Kuna olin tol momendil ainuke külastaja, siis võisin vaid oletada, kuidas eelnevalt trenni tehti. Nähtavasti 3-4 mees upitasid kõikvõimalikud pingid ja kangid 20-50kiloseid kettaid täis, aga vot tagasi panekuks enam võhma ei jagunud.
Eks ma pean mõistma, et meestel ongi vähe raskem elu ja trenni lõpus raskusketaste oma kohale panemine nõuab siiski liiga suurt vaeva. Aga tubli Eesti naise ja natuke nõrgema treenijana tassisin 20-25kilosed kettad õigele kohale ja panin oma 5-10kilosed asemele. Kahjuks 50kiloste jaoks ei jätkunud ka mul jõudu ja hack-press jäigi seekord kasutamata.
Aga üllatusi jagus veel. Jõusaali sisenedes oli meeldiv, kergelt jahe õhkkond, mis loomulikult pärast viieminutilist sõudmist muutus kohe palavaks. Pärast 40minutilist trenni võis vabalt higi voolata kuni saali sisenes järgmine külastaja, ca 17-aastane noormees.
Ta läks otsejoones aknalauale istuma, jalad toetas reite all olevale radikale, korkis lahti sheikeri, kus oli tõenäoliselt proteiini- või muu lihast kasvatav jook. Paar minutit hiljem sisenes tema sõber, vähe trullakam tüüp. "Õu, siin on jumala külm ä. Ma keerasin radika põhja!" hüüdis aknalaual lösutav kutt.
Üsna pea tormasid nad maki kallale ja keerasid muusika, mille ma olin eelnevalt välja lülitanud, põhja. Loomulikult ei pidanud nad vajalikuks eelnevalt küsida ainsalt saalis treenivalt inimeselt, kas see ka talle sobib.
Üks kutt tegi ca 5 seljalihaseharjutust, seejärel jooksid nad kahekesi kangi kallale, siis jooksid kolmanda kangi äärde kõva häälega irvitama ja juttu ajama, seejärel jooksid neljanda pingi juurde vihase näoga peeglisse vaatama.
Kui ma lahkusin, siis polnud nad endiselt trenni tegemiseni jõudnud.
Siirdusin seejärel ujuma ja olin jõudnud oma 10 basseiniotsa teha, kui karmid trennihärjad samuti ujulasse sisenesid. Nad siirdusid otsejoones lastebasseini mullide keskele plätserdama ja kui ma lõpetasin oma kilomeetrise ujumise, siis sinnamaani ei olnud nad jõudnud suurde basseini või oli nad juba saunatama lahkunud.
Trennirindel on seega endiselt põnev ja tore, et leidub noori, kes hindavad ausat ja tubli sporditegemist.
Tere tulemast eesti jõusaalikultuuri!
ReplyDeleteKui saalis treenerit ei ole, siis on see tüüpiline olukord. Teisest küljest, leidub ka viisakaid treenijaid, kes kõigepealt küsivad, kas on ok kui a la raadiokanalit vahetab või muud sellist ette võtab.
Kui saalis oleks mõni ruurem koll, siis need tegelased oleksid madalam kui muru :-)
Mis klubiga tegu on?
V.
Aa ja selle raskuste tagasiasetamise kohta. Iga endast lugupidav treenija asetab raskused tagasi omale kohale, see kehtib üldiselt ka juba nö vanade kalade kohta. Need, kes asjad vedelema jätavad on üldjuhul tattninad ja "biznesmenid", kelle arvates on see ok.
ReplyDeleteKorra hoidmine on ka jälle üks treeneri kohustustest. Treenin ise saalis kus on mingi treener paaril õhtul, arusaadavalt on seal korralagedus.
Eks ikka Paide ujula jõukas. Ja seal pole raskuseid tagasi asetatud nii mitu aastat, kui ma mäletan. Vahepealsete aastatega on kahjuks mehed vist siiski natuke tugevamaks läinud, sest kui vanasti vedisin ma 20-25kiloseid kettaid, siis nüüd on ka 50kilosed peale jäetud. Ei hakanud varbaluumurruriskiga neid hack-pressilt ära sikutama.
ReplyDeletePaides on muidu kahel õhtul treener, aga ilmselgelt sellised tüübid sel ajal treenima ei satu.
Kuigi olukord on iseenesest kurb, siis sinu värvikas olukorra kirjeldus ajas mu korralikult naerma. On ikka tegelased (loe: rullnokad).
ReplyDeleteOokean