95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.

3 kuud täis

Täna siis taaskord tähtpäev - 3 kuud täis. Kui kolm kuud tagasi oli mulle paras koormus 1 minut jooksu, no nähtavasti oleks ka 5ga hakkama saanud, siis täna tähistasin sündmust 1 h sörgikesega. Ja ka tänasel juhul oleks jõudnud rohkemgi teha. Seega kolme kuuga jõudsin ühest minutist ühe tunnini. Normaalne!

Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.

Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.

Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.

Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta

Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...

Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(

Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!

92. päev, täna ma jooksin

Eile oli "puhkus". Ehk siis 4.40 üles, 100 km autoga Tallinna, 80 km lindaliiniga Helsinki, trammiga messukeskusesse, 3 h tervisemessil trampimist, sama teema tagasi. 21.30 magasin sügavat und ja nii peaaegu 12 h järjest- uuuull verk.

Täna ca 13 ringile. Minnes oli praktiliselt tuulevaikus. Riietusin omaloominguliselt, sest poole trenniriided olid pesus. Omaloomingulisusega oli igatahes 100% paras - ei külm, ei palav.

Kohe minnes tundsin, et ooo, milline kergus. Samm oli väga hea, kõik klappis imeliselt. Tempo tundus olevat kiirem kui tavaline loivamine. Seetõttu ka pulss kohe alguses 160 kandis ja veidi kiiremini 170 peale jõudis.

Jõudsin 3 km tähiseni ja sealt edasi lugesin 900 sammu, sai 25 minti täis ja pöördusin tagasi. Tagasi tundsin kerget vastutuult. Siis juba tajusin oma vana head mannavahtu ka. Taaskord 40. minutil tekkis lõpmatuse tunne. 44. minutil tõstsin tempot ja panin pikema sammuga lõpuni. Siis lendas pulss lõpuks ka 180ndatesse ja lõpus 190 juurde.

Keskmist pulssi näitas kell 190, mis on täiesti vale. Vaevalt 2 minuti jagu 190neid keskmise kohe samaks tõstsid. Rääkimata sellest, et 80% teest oli nagu 170ga midagi. Aga taastumine autos istudes võis küll nii olla: 181, 145, 138.

ET: Super! Kergus... hea tunne... jaks.... uhuhuuuu!!

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.

89. päev, villis käed

Alles said mu jalavillid ravitud, nüüd siis käte kord. Kerge nostalgia tuleb peale mõhnasid vaadates. Pole neid juba päris kaua aega näinud.

2 km sõudsin soojenduseks, aeg 10.33 (pagana Concepti jalapaelad olid läbi ja pidin neid ca 7 korda taassiduma). 2,5 aastat tagasi üritasin hoida aega 9.45 kandis - kõva kukkumine.

Seejärel harjutused jalgadele, seljale, kätele ja kõhule. Koguaeg jõusaalis 50 min.

Lõdvestuseks 1 km ujumist, sips alla 35 minuti. Käsi krampi enam ei kiskunud - keha on ujumisega harjunud.

Aga nendele tainapeadele, kes ei oska enda järelt raskuseid ära koristada: ###### ###### #####!!!!!!
Ma saan aru jah, et olete ilgelt kõvad mehed ja suudate hack pressil 130 kilo suruda, aga kuidas te nii kõvad pole, et neid raskuseid sealt pärast tagasi tõsta? Kuidas te mõtlete, kuidas ma peaks oma kehakaalu suuruse raskuse sealt otsast ära kiskuma??!?
Ühe kangutasin ära ja lasin peaaegu varbale kukkuda - 50 kg oleks jalale kukkudes isegi veidi tunda! Teine variant, et see oleks kukkunud läbi põranda alla massaažisalongi.

Paraku oli 80 kg pressiks minu jaoks siiski liiga raske ja see masin jäi minu poolt kasutamata. Ja kõikide ülejäänud masinate puhul kulus mul pool trennist raskuste äravõtmisele. Tainad!!

Aga no see selleks. Trenn oli ikka normaljuk ja homme näeb siis, mis lihased tegelikult tööd said ja valusaks jäid.. mmmmm.. hää trenn! hää trenn!

88. päev, asfalt, kruus, põld, mets

Atsihhh!!! Terviseks!
Täna: 50 minti sörki
Tee: asfalt, kruus, põld, metsavahe
Keskmine pulss: 173
Taastumine püstijalu pulksirgelt tuule käes: 174, 160, 149
ET: Väga hea
Tuule käes oli raske, muidu kena ja njetu problemo.

87. päev, maru-maru!

Betti Alveri "Maru 2" kõlbaks siinkohal hästi. Möödunud marud on poisikesed tänase kõrval. Itsitasin isegi tee otsas, sest jooksin sõna otses mõttes kohapeal kuna tuulesein oli ees mis ees.
Vägev maru! Plaperdasin nii kõvasti nagu tuulelipp, vahepeal puhkuse mõttes toetusin tuulele ja jooksin kreenis. Või pigem siis tippisin kreenis. Jooksmisest suurt juttu ei saanud olla. Koera kõrvad ja keel plaperdasid nagu kapselehed. Täna oli vahva!

Aeg: 35 minti
Keskmine pulss: 166
Püstijalu taastumine: 169, 145, 128

86. päev, kus on, kus on kurva kooduuu

See on ainus meloodia, mis mulle tänase lihasevaluga meenub. Ma isegi ei saa aru, kust kohast mul EI valuta. No nii suurt lihastevalu ei mäleta ma küll, millal viimati oleks olnud.

Aga mis sest. Kuigi liikusin ringi nagu 300-aastane vana kõbi, siis õue sai ikka siirdutud. 5 minti rahulikku kõndimist, ai kui külm tuul ja jahe, aiai, 15 minti kiiremat kõndimist, 5 minti venitusi metsavahel, 5 minti tagasi kõndimist ja 20 minti sörki+10 minutit koduseid venitusi.

Tagasi tulles oli põõsaste vahel selline rapsimine, et isegi koeral võttis junni jahedaks. Rääkimata must, konnakulleste kartjast. Mingi suurem ja aeglasem kohutav kolekoll seal igatahes oli.

20minutilise alguse keskmine pulss suutis olla lausa 122. 20minutilise sörgi keskmine 163. Kuigi ma toas toolilt tõusen nagu oleks iga sentimeetri küljes 100kilone sangpomm, siis ometi oli joosta niivõrd kerge ja hea - lõpmatuseni jooksmise tunne. Taaskord kinnitamas teooriat - väga rämedale treeningule järgneb kerge ja lihtne järgmise päeva treening.
Taastumine püstijalu: 158, 131, 112.

Nüüd tagasi toas ja kõbitsemas.