Meie väiksel perel on omad väiksed traditsioonid. See tähendab, et igal suvel me peame ilmtingimata mere äärde sõitma ja kindlasti ka PÄRNU! Haapsalu on samuti korduvalt kavas olnud, ka Peipsi ja põhjarannik.
Varsti hakkab mu puhkus läbi saama ja argirutiin pähe taguma ning viimased võimalused reaalseks puhkuseks ongi nüüd või mitte... sel aastal.
Eile oli plaan hommikul asjad kokku pakkida ja suvepealinna põrutada. Tahtsime ka kuskil ööbida, kuid hinnad 50-... eurot tundusid liiga röögatud. Mõistetav ju ka, sest linn on paksu rahakotiga turiste täis ja miks mitte suurendada oma ettevõtte ja ka omavalitsuse kukrut.
Mina aga mõtlesin ratsionaalselt. 50 eurot - selle eest saaks ju mingid korralikud teksadki, mida aastaid kanda. Aga öö hotellis - 18 tundi ja läinud ta ongi! Läksime seega lihtsalt ehku peale.
Hommikul oli ilm pilves, linnunärakad mu maasikaid söönud ja hakkasin võrku oma peenrale ümber toppima. Lisaks toestasin kurke ja sügasime ühesõnaga perekondlikult niisama mune ja otsustasime päevakava õuntelt vaadata.
Kell 11 tuli aga päike välja ja siis hakkasime tormama. Asjad kotti, rattad kokku, ratta järelkäru pagassi, ma hakkasin veel põrandaid pesema, et tagasitulek poleks väga trööstitu. Nii me siis alles 13 paiku liikuma saimegi.
Pärnu oli nagu nädal varem tööotsal käies - täis tsillivaid inimesi, kes nautisid kuurorti, kel polnud kuhugi kiiret, kel polnud ühtegi muret. Kõik tiksus vastavalt päikesele ja merelainetele. Pakkisime lapse järelkärusse, parkisime auto Selveri parklasse (kus sõime ka sooja toidu letist ostetud lõuna ära) ja väntasime randa. Mõnus oli ühineda kulgeva linnatriiviga.
Rand polnudki metsikult rahvast täis ja koha leidis vabalt. Pakkisime end laiali ja läksime sulistama. Vesi oli imesoe ja mõnus! Pärast kerget karastamist otsustasin jooksma minna. Loomulikult tulid kohe kommentaarid, et no midaaaa, sa oled ju puhkusel ja mis plaplaplaa. Okei, jooksust tuleks millalgi ka väikest puhkust võtta ja tegutseda kohustustevabalt, aga ma ei taha, et see aeg oleks puhkus, kus mul on selleks ka reaalselt AEGA. Lisaks oli eilne jupp vaid 35 minutit ja see möödus ülikergelt. Panin pulsivöö peale ja kella tiksuma ning lippasin mööda rannariba paljajalu edasi. Pabistasin, et esmakordseks paljajalu jooksuks on 35 minutit palju, aga kuulasin hoolega, mida mu jalad räägivad.
Need tahtsid küll pisut igal sammul justkui krampi kiskuda, aga lõppeks polnud mingit probleemi. Probleem oli vaid selles, et päkad hakkasid liival kergelt hõõruma ja pärast oli pisut tundlik paljajalu kõndida.
Aga kondiaurul näeb palju. Näiteks jooksis üks heas vormis kutt vastu, kaugemal paistsid inimtühjemad ja sama kenad rannad, lisaks nägin üht hülgelaipa (tohoh?). Kuigi oli lõdvestav jooks, siis paar kilti tulid paljajalu isegi alla kuue mindi!
Siis lippasin taas vette, kus oli kohe eriti mõnus ja karge. Ujusin poini ja tagasi ning siis oligi aeg edasi vändata.
Käisime sadama piirkonnas, kus olid imeilusad purjekad, aerupaatide võistlus, mingid naljakad mehhanismid, mis purskavad seljakotist justkui vett välja ja siis saad Supermani kombel vee kohal hõljuda. Täitsa naljakas vaatepilt.
Sõitsime mööda kohvikutest, kus inimesed nautisid põnevaid roogasid. Me ise kimasime köökide kutsest hoolimata edasi, sest lootsime, et meie tütretots jääb magama ja saame siis kuskil kohvikus ka ise jäätist nautida. Paraku hoidis ta kramplikult silmi lahti ja lõpetasime ikkagi Port Arturis, kust ma lootsin masinajäätist saada. Seda polnud ja leppisime poest saadava külma maiusega.
Lõpuks sõime kõik kaks jäätist järjest ära ja kimasime edasi. Tänu nutitelefonile ja internetile saime (pealepressitud) kutse sõbranna juurde Kablisse. Täiendasime söögivarusid ja põrutasime ette valmistamata oma 40 kilti Pärnust välja.
Maandusime siis imekaunis helesinises paradiisis. Maja perenaine tutvustas oma suvilat ja kõrvalhooneid, millest me ka ühe hõivasime. Käisime veel mere ääres pildistamas. Õhtul tegime sauna ja kinnitasime keha.
Järgmisel hommikul oli võõrustaja jõudnud juba värskeid saiakesi poest tuua ja praadis omletti. Läksime uuesti randa ja tegime veel pilte (järgmine siis fotopost!).
Tõsiselt suured tänud Keiule, Travisele ja nende tugipostile Kristjanile väga armsa vastuvõtu eest! Kahju oli lahkuda, aga mulle ei meeldi väga teiste turjal olla ja külalised on ikka lahkudes armsad :)
Sõime Pärnus vanas tutavas Kentuki söögikohas, kus oli maitsev praad, aga ebameeldiv kõrvallaua ahelsuitsetaja (kui toidukoht on väljas, siis võib suitsetada?).
Lõpuks ometi sain Denim Dreamist siis oma 2 nädalat taga aetud kena kleidi, mis küll ahhetama ei pannud, aga annab võimalusi kasutada nii suvel kui talvel. Lisaks juurde kingad! No lõpuks ometi siis palju õnne sünnipäevaks ja tänud kõigile, kes selle kingiga vaeva nägid :) Mul polnudki plaan midagi osta, aga sealsed müüjad on ikka nii abivalmid ja entusiastlikud, et lausa lust! Kiitused!
Guessi kleit ja kingad Silvian Heach.
Varsti hakkab mu puhkus läbi saama ja argirutiin pähe taguma ning viimased võimalused reaalseks puhkuseks ongi nüüd või mitte... sel aastal.
Eile oli plaan hommikul asjad kokku pakkida ja suvepealinna põrutada. Tahtsime ka kuskil ööbida, kuid hinnad 50-... eurot tundusid liiga röögatud. Mõistetav ju ka, sest linn on paksu rahakotiga turiste täis ja miks mitte suurendada oma ettevõtte ja ka omavalitsuse kukrut.
Mina aga mõtlesin ratsionaalselt. 50 eurot - selle eest saaks ju mingid korralikud teksadki, mida aastaid kanda. Aga öö hotellis - 18 tundi ja läinud ta ongi! Läksime seega lihtsalt ehku peale.
Hommikul oli ilm pilves, linnunärakad mu maasikaid söönud ja hakkasin võrku oma peenrale ümber toppima. Lisaks toestasin kurke ja sügasime ühesõnaga perekondlikult niisama mune ja otsustasime päevakava õuntelt vaadata.
Kell 11 tuli aga päike välja ja siis hakkasime tormama. Asjad kotti, rattad kokku, ratta järelkäru pagassi, ma hakkasin veel põrandaid pesema, et tagasitulek poleks väga trööstitu. Nii me siis alles 13 paiku liikuma saimegi.
Pärnu oli nagu nädal varem tööotsal käies - täis tsillivaid inimesi, kes nautisid kuurorti, kel polnud kuhugi kiiret, kel polnud ühtegi muret. Kõik tiksus vastavalt päikesele ja merelainetele. Pakkisime lapse järelkärusse, parkisime auto Selveri parklasse (kus sõime ka sooja toidu letist ostetud lõuna ära) ja väntasime randa. Mõnus oli ühineda kulgeva linnatriiviga.
Rand polnudki metsikult rahvast täis ja koha leidis vabalt. Pakkisime end laiali ja läksime sulistama. Vesi oli imesoe ja mõnus! Pärast kerget karastamist otsustasin jooksma minna. Loomulikult tulid kohe kommentaarid, et no midaaaa, sa oled ju puhkusel ja mis plaplaplaa. Okei, jooksust tuleks millalgi ka väikest puhkust võtta ja tegutseda kohustustevabalt, aga ma ei taha, et see aeg oleks puhkus, kus mul on selleks ka reaalselt AEGA. Lisaks oli eilne jupp vaid 35 minutit ja see möödus ülikergelt. Panin pulsivöö peale ja kella tiksuma ning lippasin mööda rannariba paljajalu edasi. Pabistasin, et esmakordseks paljajalu jooksuks on 35 minutit palju, aga kuulasin hoolega, mida mu jalad räägivad.
Need tahtsid küll pisut igal sammul justkui krampi kiskuda, aga lõppeks polnud mingit probleemi. Probleem oli vaid selles, et päkad hakkasid liival kergelt hõõruma ja pärast oli pisut tundlik paljajalu kõndida.
Aga kondiaurul näeb palju. Näiteks jooksis üks heas vormis kutt vastu, kaugemal paistsid inimtühjemad ja sama kenad rannad, lisaks nägin üht hülgelaipa (tohoh?). Kuigi oli lõdvestav jooks, siis paar kilti tulid paljajalu isegi alla kuue mindi!
Siis lippasin taas vette, kus oli kohe eriti mõnus ja karge. Ujusin poini ja tagasi ning siis oligi aeg edasi vändata.
Käisime sadama piirkonnas, kus olid imeilusad purjekad, aerupaatide võistlus, mingid naljakad mehhanismid, mis purskavad seljakotist justkui vett välja ja siis saad Supermani kombel vee kohal hõljuda. Täitsa naljakas vaatepilt.
Sõitsime mööda kohvikutest, kus inimesed nautisid põnevaid roogasid. Me ise kimasime köökide kutsest hoolimata edasi, sest lootsime, et meie tütretots jääb magama ja saame siis kuskil kohvikus ka ise jäätist nautida. Paraku hoidis ta kramplikult silmi lahti ja lõpetasime ikkagi Port Arturis, kust ma lootsin masinajäätist saada. Seda polnud ja leppisime poest saadava külma maiusega.
Lõpuks sõime kõik kaks jäätist järjest ära ja kimasime edasi. Tänu nutitelefonile ja internetile saime (pealepressitud) kutse sõbranna juurde Kablisse. Täiendasime söögivarusid ja põrutasime ette valmistamata oma 40 kilti Pärnust välja.
Maandusime siis imekaunis helesinises paradiisis. Maja perenaine tutvustas oma suvilat ja kõrvalhooneid, millest me ka ühe hõivasime. Käisime veel mere ääres pildistamas. Õhtul tegime sauna ja kinnitasime keha.
Järgmisel hommikul oli võõrustaja jõudnud juba värskeid saiakesi poest tuua ja praadis omletti. Läksime uuesti randa ja tegime veel pilte (järgmine siis fotopost!).
Tõsiselt suured tänud Keiule, Travisele ja nende tugipostile Kristjanile väga armsa vastuvõtu eest! Kahju oli lahkuda, aga mulle ei meeldi väga teiste turjal olla ja külalised on ikka lahkudes armsad :)
Sõime Pärnus vanas tutavas Kentuki söögikohas, kus oli maitsev praad, aga ebameeldiv kõrvallaua ahelsuitsetaja (kui toidukoht on väljas, siis võib suitsetada?).
Lõpuks ometi sain Denim Dreamist siis oma 2 nädalat taga aetud kena kleidi, mis küll ahhetama ei pannud, aga annab võimalusi kasutada nii suvel kui talvel. Lisaks juurde kingad! No lõpuks ometi siis palju õnne sünnipäevaks ja tänud kõigile, kes selle kingiga vaeva nägid :) Mul polnudki plaan midagi osta, aga sealsed müüjad on ikka nii abivalmid ja entusiastlikud, et lausa lust! Kiitused!
Guessi kleit ja kingad Silvian Heach.
Esmaspäeval kiikame Läti poole ja siis tulebki otsi hakata kokku tõmbama. Ehk siis tööööööö!
Nagu Hollywoodi diiva viimasel pildil :)
ReplyDeleteüüü, kõlab uhkelt :o)
Delete