Viimastel nädalatel olen haaratud kõikehõlmavast väsimusest. Normaalsest 10tunnisest unest enam ei piisa ja tuleb päeval vähemalt kahe tunni jagu juurde näpistada. Seega on igasugune rutiin sassis.
12 söön mõnusasti kõhu täis ja 13 juba tuleb selline uni, et ei suuda lihtsalt olla. Veidi suudab ehk tööd välja pigistada, aga 15 on silmad kinni mis kinni. Täna sai siis teele alles poole 7st õhtul. Kottpime muidugi. Tuiskas ka hullult. Koer ja auto olid õnneks saatjateks, muul viisil poleks end õue surunud.
Sellistel hetkedel on muidugi mõttes see, et on juba hilja ja väsimus ikka sees ja jätaks seekord siis tegemata. Aga no mercy! Ei saa end veel käest lasta. Ja ausalt öeldes on jooksmine üks väheseid asju veel, mis mind suudab rõõmustada ja pingetest lahti raputada. Kui ma ka selle kaotaks või jätaks... Mis siis veel aitaks? Alkohol ja muud meelemürgid pole minu teema.
Esmakordselt tundsin, et jalad on väsinud. Seda pulli olen kuulnud vaid justkui linnalegendina teiste jooksjate käest. Sain siis vähemalt teada, mis see on.
Distants ca 5,2 km, aeg 35:35, Avg 178. Eks keha vaja liigutamisega veel harjumist. Pikk haiguspuhkus vahel annab tunda. Ja sel nädalal ootavad ees erinevad testid ja analüüsid ning peaks selguma, millest on puudu ja kas midagi tõsisemat häda.
No comments:
Post a Comment