Täna siis oli aeg taas jooksuteele siirduda. Õues ca -12 kraadi, viskasin riidekihid peale ja minek. Oli üsna krõbe, aga kolme minutiga oli soe sees. Poole tunni pärast oli aga suur üllatus. Järsku hakkas väga külm, käed hakkasid külmuma, võtsin sõrmed sõrmikuist ära ja hakkasin kinda sees käsi pumpama, vahepeal peksin reisi, sest need külmusid alguses hullult ja pärast ei tundnud üldse.
Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.
Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.
Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.
Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.
Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.
Aga eks pahaseks tegi taas ja nördima pani jälle hirmsasti. Ma ei hakka enam kurjemaid sõnu edasi rääkima, mis sellised koeraomanikud mus tekitavad.
Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.
Järsku hakkas kintsudel soe, mingil hetkel ma isegi ei tundnud neid all ja panin spurti. Seepeale mõtlesin, et varsti käib niimoodi ka krõks ära ja lõpetasin spurdi. Jätkasin rahulikult ja kujutasin ette kümme eri viisi, kuidas see külm mu ära tapab. Telefonikõnest kulus üle 20 minuti ja mitu lisakilomeetrit enne kui mind päästeti. Uskuge mind, et sellises külmas väiksema rasvapolstriga inimesele on iga minut paras agoonia.
Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.
Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!
10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!
Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.
Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.
Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.
Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.
Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.
 |
| See onkel paneb küll mõtlema, et olen päris pussukas... |
Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.
Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.
Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!
10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!
Arvan, et üle 15 miinuskraadi on juba liig, mis liig. Ei tasu enda tervist ohtu panna..Aga olen näinud ka jooksjat miinus 30 kraadiga.
ReplyDeleteTeele minnes ma paraku ei teadnud, et temp langeb 6 kraadi paarikümne minutiga. Aga kolm talve on joostud ja kui riided korralikud, siis tunnike lippamist pole midagi hullu. -30ga ma siiski välja ei läheks. See jäägu päris hulludele :o)
DeletePäris ulme. Sellest loost annaks hea õuduka või thrilleri vändata! Ja respect selle eest et inimesele tuleb üldse pähe välja jooksma minna sellise ilmaga!
ReplyDeleteNo ma rohkem kujutasin ette, et olen Antarktise lennuõnnetuses ellujäänu, kes peab tsivilisatsiooni üles leidma. Sellistel hetkedel väga tulemusrikas mõte :o)
DeleteJa tegelikult, kui alustada jooksmist kevadel ja kui ilmad tasapisi lõpuks külmemaks kisuvad, siis pole midagi hullu. Ilma eelneva kogemuseta kohe talvel jooksma hakata on tõesti paras kaskadööritrikk.
Mis me õppisime?
ReplyDelete1.Ekstreemseks muutuda võivates tingimustes tasuks jätta endale kiire taganemistee,mitte joosta kodust-asustusest väga kaugele.
2.Järsku hakkas väga külm..äkki hoopis rada keeras vastu tuult?
Tuulekülmaindeksit jälgid?
Meil siin lõunas oli -16,tuulekülm -22,ei mingit suusatamist,pooletunnise sörgiga pargis sai külmamõõt küllaga täis.
3.Koeraküpsis tasku!
1. Olin ca 4 km kaugusel - seega mitte midagi hullu, aga 2 km tuli joosta lihtsalt sooja hoidmiseks kuni auto jõudis. Oleks võinud ka 600 m edasi koju joosta, aga olen eelnevalt bloginud, et meil naabritel korduvalt inimesi rünnanud koer ja ta oli tookord lahti.
Delete2. Ei keeranud väga. Lugu oligi selles, et 20 minutiga langes temperatuur ca 6-7 kraadi madalamaks. Ma tõesti ei osanud seda ette näha. Kolm talve joostud ja pole sellist üllatust veel kohanud.
Aga tuulekülmaga ma üldiselt ikka arvestan.
3. Väga hea mõte! Olen siin kaalunud kive ja toikaid kaasa vedada, aga küpsis tundub küll palju lihtsam variant!
Tänud asjaliku kommentaari eest!