Tehtud! Kokkuvõte suusasõidust

Täna siis pidi lõpuks olema see kaua kardetud päev ehk Tervis Plussi 12. Tartu maratoni naistesõit. Hühh, jube pikk nimetus. Pigem siis juba Tervis Plussi naistesõit, sest päris maraton on alles tulekul ja muud maratoniga seal suurt ühist pole peale suusatamise.

Eilsest saati olen olnud üsna uimane ja kodust välja sõites hakkasin tundma lausa kõrval astuvat grippi. Põrutasime siis Elvasse, sõime korraliku seaprae ja koogi õhtuks ning varsti kobisime magama. Meenutasin veel mõni aeg tagasi Jaak Mae suusakooli treeneri Riho Roosipõlluga tehtud intervjuud, kus ta rääkis, et enne maratoni ei tasuks sealiha süüa ja pugida pigem süsivesikuid, et keha ei peaks järgmisel päeval veel rasket taaka endaga kandma. Aga maratonile ma ju ei läinud ning väga suurt numbrit korralikust kõhutäiest ei teinud.

Hommikul söök 9.30, sättimine ning siirdusime starti. Tegin kähku ühe väikse ringi, et külm ei hakkaks ja tundsin, et suusk hakkab igal sammul tugevalt lume külge. Mu viimane määre oli -5 ja veel külmem. Kahtlesin natuke, kuid läksin ja küsisin liigselt lustakatelt, kuid töökatelt määrdemeestelt, kas mul oleks targem need määrdejäägid maha hõõruda või ikkagi nendega teele minna. Selgus tõsiasi, et määrdest polnud mul enam haisugi all, seega tuli teele minna täiesti õlitamata.

Enne starti meeleolud väga ülevad polnud.

Suusasõidu patroon Annely Adermann ja Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Kivilo-Paas.

Start tuli üsna peatselt ja isegi üsna väikse massi tõttu asusime aeglaselt teele. Mõned minutid aerutasin kergelt, kuid peatselt sai siis ka sõitma hakata.

Läksin rahvaga kaasa ja valisin enda jaoks väga kõrge tempo. Kui ma üle-eelmisel päeval lootsin 16 km peale püüda alla kahe tunni, siis vaadeldes ilmastikuolusid ning oma takjalikke suuski, siis ma kartsin, et mul võib isegi kolm tundi minna.

Kui paar kilomeetrit oli läbi ja ma avastasin, et ma siiski liigun alla kahe tunni tempos, siis meenutasin mitmel korral paari blogikommentaari: "Sult oodati, et sõidad alla kahe tunni! Sa saad sellega hakkama - alla kahe tunni!!"

Enamik töökaaslaseid olid eest minema pannud. Ja kui viimanegi kannule jõudis rahuliku vahelduvtõukega, siis tundsin, et ei... mul ei ole jaksu võistelda mitte kellegagi peale iseenda.

Ma liikusin ülepingutusele väga lähedal. Loetlesin kilomeetreid joogipunktini, see oli mu esimene eesmärk. Üsna kiiresti oligi ligi seitse kilomeetrit täis ja ees ootamas toetajad ja kosutusvõimalus. "Spordijooki või vett?" küsiti. Kuigi ma pole spordijookide fänn, siis võtsin selle. Õõk, soe?! Okei. Kaanisin topsitäie paari lonksuga alla. Minu kaanimisrekord. Ok, andke vett ka! Õõk, see ka soe?! Vett läks ehk pool topsi ja otsustasin, et aitab küll looderdamisest. Enam puhkemomente polnud.

Kuigi joogipunktis hoiatati, et edasi tõotab raskem tulla, siis mina sellest aru ei saanud. Rada kulges küll tõesti palju rohkemate tõusudega, kuid see-eest oli ka rohkem languseid.

Massid olid must möödunud, olin jäänud väga tahapoole ja lund sadas metsikult. Ma ei tundnudki, et olin kontideni märg. Laskumistel tulistasid lumehelbed silma nagu nõelad ja otsustasin laskuda hiinlase stiilis ehk siis silmad pea viimseni kissis.

Ca 5 km enne lõppu tajusin, et mu hommikusöögist on mööda neli tundi ja ma unustasin süüa ka kaasa võetud banaani. Jalad hakkasid all näljast värisema ja veresuhkur oli tõesti nullis. Oleks ma vähe julgem, siis võinuks küsida rajal tiirutavail meedikuilt, kas neil oleks mulle ehk glükoosi visata. Olen juhuse tõttu varemgi pikemalt näljas olnud (jah, neli tundi on minu jaoks pikk aeg, eriti veel võistlusmomendil), siis ikka käed värisevad ja jalad ka tudisevad all. Nüüd olin aga rajal, süüa ei kuskilt ja lõpuni oli veel päris palju aega. Mind aitas ainus mõte: "Mõtle, kui palju sa sel nädalal oled söönud? Saiakesi, kooke, kräsupeakooki, eile õhtul sealiha! Nende abil lähed lõpuni!"

Aitas küll, jalad ei tudisenud enam all. Viimased kolm kilomeetrit läksid nagu linnutiivul.

 

Ja viimane kilomeeter oli tõesti, täiesti lennates. Tahtsin küll hullult spurtida, aga ega väga jaksu polnud ja olin niigi endast kõik andnud. Kui nägin tablool 1.43, siis olin täiesti-täiesti rabatud. Ma lootsin, et ehk pingutan alla kahe tunni, aga alla 1.50 ja lausa 1.43 oli minu jaoks midagi uskumatut. Ma oskan pea alati oma lõpuaegu ennustada. Olgu, küll jooksmises, aga olen ka suusatamise puhul selgeks saanud, kus mu lagi on. Ma poleks arvanudki, et mu lagi on 1.43. Olgu, see pole mingi super aeg, mille üle uhkust tunda, aga MINU kohta ON see S-U-P-E-R aeg.

Mul oli hea meel, et inimesed olid sõbralikud, olenemata sellest, et ma enamikul jalus tolgendasin. Tore, et ühel onklil jagus ka julgustavaid sõnu. Keegi ei pahandanud ega kaagutanud. Kõik kulgesid oma maailmas ja mõtetes.

Aitäh, mu Salomoni suusasaabastele, Swixi keppidele ja Fischeri suuskadele. Mul on ülimalt kahju, et tänasel rajal, ma-ei-tea-kus, suutsin suuskadele alla tõmmata väga rämeda ja ülisügava sälgu :-( Nagu oleks mingist orast väga tugeva jõuga üle sõitnud. Nii kole kahju. Tea, kas seda annab tasandada-sulatada vms teha. Peab viima kuhugi hooldusesse.

Pärast sõitu olin küll väga õnnelik, aga kahjuks ei taibanud vahetusriideid kaasa võtta. Oli ainult soe jope peale tõmmata, aga märjad riided jäid alla. Seega külmetasin tooohuutuult pärast sõitu. Ootasime ka teiste järel ja kinkisin oma supi toetusmeeskonna näljahäda leevendamiseks. Ainult kaks topsi teed lürpisin üksi ära, aga soojem sellest ei hakanud. Külmetasin ca tund aega ja lõpuks lihtsalt lõdisesin. Hotelli jõudes olid mu huuled täiesti tumesinised, pole nii sinised varem olnudki. Soojendasin end duši all väheke ja tõmbasin lõpuks kuivad riided selga. Ehk mu keha andestab mu tänased ekstreemsused ega vea mind alt. Rajal ta seda igatahes ei teinud.

Jäin täna endaga väga rahule ja üritus oli samuti tore. Aitäh korraldajatele ja aitäh mu toredatele töökaaslastele!