Pool aastat täis

Kes ei viitsi pikki sissekandeid lugeda, siis need võivad kohe edasi liikuda. Kirjutan seekord pikalt, miks ma alustasin treeningutega ja mis see on mulle selle poole aasta jooksul andnud.

Minu esimesest treeningust, mis sai tehtud 18. juulil 2010, on tänasega möödas täpselt pool aastat.
Miks ma hakkasin trenni tegema? Ausalt öeldes võtsin selleks hoogu juba pikemalt. Kuna teen tööd kodus, siis istun ma iga päev praktiliselt hommikust õhtuni. Süüa teen kodus (esimene liikumine siis lõunapausil 2 sammu elutoast kööki), maksimaalselt kõnnin väravani ja autoni ning sõidan siis vastavasse kohta, sest kõik vajalikud kohad asuvad ainult autosõidu kaugusel.

Minu motivatsioon pole olnud kaalulangetamine (no hei, mul pole sellist vajadust olnudki), vaid just see, et olin sisemiselt paksmagu (ehk siis olen vormis, sest ka ring on vorm!) ja lodev ning varem või hiljem ma pidin liikuma hakkama.
Kuu-kaks olen suutnud järjepidevalt mingil määral liigutada kogu aeg. Ja siis 6-12 kuud ei teinud midagi. Absoluutselt mitte midagi.

Olen kuukese veetnud jõusaalis, kodus ergomeetril sõudnud iga päev 45 minutit, käinud ujumas, võimelnud iga päev, teinud kodus lihasharjutusi. Ning kõik. Kuu entusiasmihoogu ja taas pool aastat pausi.
Juulis olin ma liikumatu olnud vähemalt pool aastat, kui mitte aasta. Spordiinimene pole ma kunagi olnud. Ei mingit bodypumpi, aeroobikat vms. Küll aga tundsin seda vajadust eriti teravalt, kui kaks aastat tagasi Mihkel Mardna ja Erki Noolega pidin Tervis Plussi loo jaoks suusatama minema. Üliaeglases tempos liikudes ja vaeseid mehi külmetades pidin lausa verd köhima. Rääkimata mitmetest teistest lugudest, kus tundsin, et mu töö NÕUAB vormisolekut.

Mul polnud plaan hakata trenni tegema, vaid muuseas vaatasin, et mis saab, kui ma tossudega välja lähen. Läksime siis treener Meelis Minniga kõndima-sörkima. Kõndisin, pulss oli 160 kandis. Sörkisin 1 mindi, pulss üle 180. Teisel päeval olid numbrid ja seisud sellised: „4 minti kiirkõndi + 1 mint jooksu ja nii vaheldumisi. Ehk siis kokku 8 minti jooksu ja 32 min kõndi. Minimaalseim pulss (kui treening oli juba hoos), mis nägin oli 163, maksimaalne 192. Üle 190 viskas üldse ainult paar korda. Üldiselt kõikus kõndides 163 ja 170 vahel, joostes 180ndates.“ Viienda päeva pulsid pärast ühte minti jooksu kõnni vahel: „170ga midagi/ 191/ 185/ 185/ 188/ 188/ 195/ 195“ (Need pulsid on kõrgemad kui praegu fartlekki tehes kiirendust lõpetades)

Seda on raske mul endal praegu lugeda. Minu jaoks oli see toona normaalne. Praegu ei suuda ma seda uskuda, kui halvas seisus ma tegelikult olin. Aga nagu hiljuti Tervis Plussi loo jaoks Sven Sesteriga rääkides, siis temagi jaoks oli normaalne olla 140kilone ja suitsetada kaks pakki sigarette päevas. Ta tundis end siis hästi. Ja mina tundsin end ka siis hästi. Aga vaadates tagasi nendele numbritele. Lausa pisar tuleb silma.

Aga taas liikuma hakkamine oli hea. Ja kuigi ma vihjasin Melile kogu aeg, et ärgu ta midagi lootku, siis ometi suutsin ma kõige rohkem üllatada ennast. Tunnen end juba pikalt, et teada, ma ei jaksa trenni teha üle kuu, heal juhul kaks. Ma ei uskunud kordagi, et ma suudan kaua vastu pidada. Alguses pidasin oma laeks kuu, siis kaks, siis neli. Hetkel ma ei oska enam ennustada, millal lõplikult loobun. Kuigi loobumismõtteid on tulnud ette iga kuu mitmel korral.

Pea iga päev on olnud eneseületus, täielikust viitsimatusest end teele sundimine, hirmudest üle olemine, ilmastikuolude ja raskuste trotsimine. Kuid ometi ma ei saa öelda poolele aastale tagasi vaadates, et mul oleks olnud ületamatult raske ning need on olnud parajad sünnitusvalud (kuigi ega ma neist suurt midagi tea :o). Ma olen nautinud iga higivalamist, iga eneseületust, iga pingutust, iga raskust. Suvepalavuses, sügisvihmas, talvepakases.

1 minutist olen hetkeseisuga kuue kuuga 13 kilomeetrini jõudnud. Üksi on nii imelihtne alla anda.
Ma üldiselt ei poolda ravimeid, vaktsiine kui ka toidulisandeid, vitamiine, millest viimastega tuleb meil Meliga pidevalt juttu. Minu sügavalt isiklik arvamus on see, et inimene on loodud loodusesse nii, et ta saab elada tervelt selle abil, mis looduses on talle antud. Kui inimene ei saa selle abil elatud, siis poleks ju sündimisel absoluutset mõtet (inimene ongi määratud surema varakult, kui keemia ja tehnika ei sekkuks?).
Samuti usaldan ma üsna palju oma sisetunnet. Ehk siis, kui ei taha nii palju, siis ei tee. Seda varianti on tulnud ette vaid korra. Üldiselt on ikka nii, et tahan rohkem kui ette nähtud :o) Ja sisetunne ka selles osas, kui palju vammuseid selga ajada, kui on -15, -5 või 0 kraadi.
Lisaks muud kohad, mis on kuue kuu jooksul tekitanud mitmeid vaidluskohti ja vahel üsna teravaid.

Võib-olla oleks see sissekanne paslikum aasta täitumisel, kuid minu jaoks on ääretult tähtis iga päev, mil olen suutnud oma trenni ära teha, rääkimata poolest aastast järjepideva spordi seltsis.

Ma pole 6 kuud olnud haige (välja arvatud oktoobrikuine 10 kildi ülepingutusest tulnud soolestiku allaandmine ning nädal hiljem Indias ülekonditsioneeritud rongis öösel kergelt külmetudes), mõned muud haigussümptomid, mis on mind aastaid kimbutanud, on justkui taandunud, tunnen end oma kehas paremini, enesetunne on parem, pole enam nii suur külmavares jnejnejne.

Ma ei tahaks veel alla anda. Tervis Plussiga Maijooks on juba traditsiooniks saanud ja võiks nüüd esimest korda elus ka seal päriselt JOOSTA! Oma sünnipäeva auks olen juba kirjas ka 10. juunil (sünnipäevast küll päev hiljem) toimuval Rakvere Ööjooksul. Ja annaks jaksu, et pidada ka Paide-Türi rahvajooksuni vastu, et siis näha, kui palju mu Kirna-Türi aeg on suutnud end aastaga parandada.

Täna veel taastumine. Eile 15 minti lumerookimist ja 10 minti jooksuharjutusi, täna 30-35mindine rahulik sörk. Head uut poolaastat!
PS! Ega ma kogu aeg dressides ka käi...




Juubelisörk 30 minti, algusega kl 17, seega päris hämaras ja lõpuks pimedas. Pool teest oli puhas jää ning tuli tippida lausa varvasteotstel. Ülejäänud tee oli lumehanges põlvetõstejooks. AVG pulss 167. Eks ta üks ekstreemülesanne oli poolpimedas mitte käntsu panna ja pead lõhki kukkuda.