Ca 4 km, 30.57, kell 16.15, hämar, lõpp pimedas, lörts, jää ja lumi. I pool 15.32, keskm 171, II pool 15.24 ja 177.
Pulsid kõrged, enesetunne hää. Taastumine autos istudes: 176, 142, 124. 119 tuli 1.16.
Monday, November 22, 2010
Sunday, November 21, 2010
127. päev, põllujooks
Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.
Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.
Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.
Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.
Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.
Saturday, November 20, 2010
126. päev, edasi!
Veel üks.
Ca 4km. Kogukeskmine 171. I ots 15 mint 15 sekki, keskmine pulss 168, kerge vastutuul. II ots 14:35.9, 174. Koguaeg 29 m 40 sekki.
Taastumine autos istudes: 172, 145, 121. 119 peale jõudis 1:04 peal.
Kell on äge vigurdus, väga meeldib. Täna tundsin üle väga pika aja, et mulle meeldib joosta. Tempo oli maruaeglane, aga ometi just õige, midagi ei pidanud kogu aeg mobiili sisse märkima, vaheldama kõnniga, keskenduma ühele või teisele asjale. Täna oli hea tegu. Ja minu enda sisemine tunne keskmiste pulsside kohta, mis ma olen mutipeletajaga arvanud, klapib uue kella arvamusega.
Ca 4km. Kogukeskmine 171. I ots 15 mint 15 sekki, keskmine pulss 168, kerge vastutuul. II ots 14:35.9, 174. Koguaeg 29 m 40 sekki.
Taastumine autos istudes: 172, 145, 121. 119 peale jõudis 1:04 peal.
Kell on äge vigurdus, väga meeldib. Täna tundsin üle väga pika aja, et mulle meeldib joosta. Tempo oli maruaeglane, aga ometi just õige, midagi ei pidanud kogu aeg mobiili sisse märkima, vaheldama kõnniga, keskenduma ühele või teisele asjale. Täna oli hea tegu. Ja minu enda sisemine tunne keskmiste pulsside kohta, mis ma olen mutipeletajaga arvanud, klapib uue kella arvamusega.
Thursday, November 18, 2010
Neli kuud täis, ilma- ja kellatest
Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.
Tuesday, November 16, 2010
122. päev, veel üks
Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.
Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.
Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.
Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.
Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((
Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.
Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.
Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.
Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((
Monday, November 15, 2010
121. päev, ikka nullis, edasi või mitte?
Olen nüüd selles punktis, kus olen olnud kümneid kordi varem. Tavaliselt jõuan sellesse punkti 1-2 kuuga, 3 max, nüüd olen 4. kuu täitumise eel lõpuks seal. Ehk siis tundub kõige lihtsam variant olema diivanile edasi jäämine. Täna tundsin, et niivõrd kerge on loobuda ja jääda koju.
Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.
Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.
Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....
Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.
Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.
Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....
Sunday, November 14, 2010
120. päev, nullis tagasi
Indiast siin nähtavasti ei jaksa pikemalt kirjutada, liiga palju ulmekusi. Õnnestus siiski ühe korra tiir ära teha ja seda 30 minti jooksulindil, kus higistasin palavusest nagu põssake.
Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.
Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.
Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(
Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.
Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.
Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(
Wednesday, November 3, 2010
109. p2ev, elusalt Indias
Kaua aega pole, seega tuleb lyhidalt kirjeldada seniseid katsumusi. Reedel p2rast 10 km alanud k6huh2da on nyyd 5 p2evaga l6puks taandunud.
L laevaga s6ites oli lihtsalt paha olla, Rootsi j6udes iiveldas nii r2medalt, et tahtsin 2ra surra. Autoga lennujaama s6ites l2ks vaikselt yle. J2i ainult k6huvalu. V2simus ja k6huvalu. Otsisime ja tuiasime p2ev l2bi ringi, et leida 88bimiskohta kuna mul oli olemine niiv6rd halb, et lennujaama p6rand ei tulnud k6ne alla. Seda me ei leidnud. Leppisime hyljatud diivaniga lennujaama nurgas. Kuidagi tukkusin valude ja ebamugava asendi vahel 21st 5ni. Siis l2ksime chekkima, aga siis alles trall algas. P6hi l6i koos valudega lahti. Teel ukrainasse h6ivasin pea terveks teeks tualettruumi... oehh... Ukrainas oli veel hullem. Valud, kurnatus, v2simus. K6ht aina hullem. Seal kuidagi tukkusin kuskil pingi otsas, et jaksu taastada. Enne lennukile minemist tundsin kergendust.
Lennukis panin m6nuga rasvaseid kartuleid, sest yle mitme p2eva tuli isu tagasi. Big mistake. Siis tabas ka valude kulminatsioon. 6 h lennus6itu Delhisse kannatasin lakkamatute, tohutute ja pidurdamatute valude k2es. p2ris t6siselt, ma m6tlesin isegi hyvastij2tuk6ne valmis. Maandumisel ei saanud isegi pead p88rata, sest oli p6rgulikult valus.
Viimased energiavarud koos, tuli end vedada maale ja siis j2ime pagasit ootama - 2ks tunniks ja l6puks ikka olime yhest kohvrist j22davalt ilma.
Kell 5 hommikul j6udsin 88 l2bi valude k2es piinelnuna hotelli, alustasin taas hommikul valutamist ja pasanteeriat. Kaalusin tolleks hetkeks n2htavasti juba 40 kg, n2ost turritasid kondid v2lja ja silmamunad olid kollased. Lepov2rk veel viimast korda sisse, lisaks s8etabletid. Nyyd olen 6nnelik k6hukinnisuslane.
Ehk tagasi tulles j6uab mainida ka kohaliku elu teemat. Lyhidalt 8eldes, siis haiguse t6ttu pole jooksma l2inud veel ja siinsete olude t6ttu vist ei l2hegi. Irv.
L laevaga s6ites oli lihtsalt paha olla, Rootsi j6udes iiveldas nii r2medalt, et tahtsin 2ra surra. Autoga lennujaama s6ites l2ks vaikselt yle. J2i ainult k6huvalu. V2simus ja k6huvalu. Otsisime ja tuiasime p2ev l2bi ringi, et leida 88bimiskohta kuna mul oli olemine niiv6rd halb, et lennujaama p6rand ei tulnud k6ne alla. Seda me ei leidnud. Leppisime hyljatud diivaniga lennujaama nurgas. Kuidagi tukkusin valude ja ebamugava asendi vahel 21st 5ni. Siis l2ksime chekkima, aga siis alles trall algas. P6hi l6i koos valudega lahti. Teel ukrainasse h6ivasin pea terveks teeks tualettruumi... oehh... Ukrainas oli veel hullem. Valud, kurnatus, v2simus. K6ht aina hullem. Seal kuidagi tukkusin kuskil pingi otsas, et jaksu taastada. Enne lennukile minemist tundsin kergendust.
Lennukis panin m6nuga rasvaseid kartuleid, sest yle mitme p2eva tuli isu tagasi. Big mistake. Siis tabas ka valude kulminatsioon. 6 h lennus6itu Delhisse kannatasin lakkamatute, tohutute ja pidurdamatute valude k2es. p2ris t6siselt, ma m6tlesin isegi hyvastij2tuk6ne valmis. Maandumisel ei saanud isegi pead p88rata, sest oli p6rgulikult valus.
Viimased energiavarud koos, tuli end vedada maale ja siis j2ime pagasit ootama - 2ks tunniks ja l6puks ikka olime yhest kohvrist j22davalt ilma.
Kell 5 hommikul j6udsin 88 l2bi valude k2es piinelnuna hotelli, alustasin taas hommikul valutamist ja pasanteeriat. Kaalusin tolleks hetkeks n2htavasti juba 40 kg, n2ost turritasid kondid v2lja ja silmamunad olid kollased. Lepov2rk veel viimast korda sisse, lisaks s8etabletid. Nyyd olen 6nnelik k6hukinnisuslane.
Ehk tagasi tulles j6uab mainida ka kohaliku elu teemat. Lyhidalt 8eldes, siis haiguse t6ttu pole jooksma l2inud veel ja siinsete olude t6ttu vist ei l2hegi. Irv.
Subscribe to:
Posts (Atom)