Kuna maratoniks ma ei treeni, siis üritan haarata kehalist koormust ka kõikjalt mujalt kui ainult sörkimistest.Katsetasin LesMills BodyJam tantsulist aeroobikat, mis kirjelduste järgi ühendab hetke popmuusika ning kuumimad tantsusammud. Trennis kasutatakse erinevaid tantsustiile – disko, hip-hop, latino, house, reggae, rock, jazz jne (http://www.maribel.ee/).
Loivasin Maribel Fitnessi tundi ja jäin siis väljakutseid ootama. Plaanisin katsetada mõnd Maribel Fitnessi rühmatrenni juba varem, kuid teadsin juba eelnevate Tervis Plussi trennitestide põhjal, et olematu vormiga rühmatrenni minek = enesetapp.
Seega julgesin oma jalad valgeks teha alles pärast kuuajalist jalutuste- ja sörgitiiru.
Pulsikell peale ja minek!
Valisin BodyJami ka seetõttu, et selles ei käi väga palju rahvas (Paides küllalt uus treening). Mulle meeldib, kui on ruumi ja vähe jõllitamist (see kartus on muidugi asjatu, sest kes vähegi üritab tõepoolest kaasa tantsida - sel teiste jaoks pilke enam ei jagu).
Aga esimese 3 minuti jooksul olin küllalt segaduses ja pidin äratama üles selle aju osa, mis kunagi 4 aastat trumme tagus. Ehk siis - koordinatsioon! Jalg sinna, käsi sinna, puus, pea, mis?!? Puterdasin... Võtsin end kokku. Ja edasi läks juba ludinal!
Sammukombinatsioonid olid popid, vajasid sisseharjutamiseks aega, kuid tantsida oli neid põnev ning treening tundus pigem väga intensiivse tantsutrennina, mitte lihtsalt aeroobikas tammumisena.
KUID... treening oli tõesti VÄGA intensiivne. Kell tuvastas max pulsiks 193 ja päris mitmes kohas tundsin seda vana head kaktust hingetorus, mis meenutas kooli kehkatundi, kus veri ninast jooksma pidi. Nahk sai ikka väga märjaks (erinevalt minu sörgiringidest). Kui teatud sammud tantsisin päris ihu ja hingega vihtudes kaasa, siis osad jalutasin küll läbi (nt poolkükist hüpped üles - suurimad lihased, reielihased, vajanuks selleks tegevuseks väga palju hapnikku e verd e südame veel kiiremat tööd).
Treeneri töö on muidugi raske, sest kui sul on ka 10 inimest saalis, siis pead arvestama keskmise tasemega. Seega nõrgad puterdavad ja tugevatel on igav. Suuremates kohtades saad trennilised lüüa kaheks - algajad ja edasijõudnud. Usun, et edasijõudnute BodyJam võib olla vägagi kihvt!
Keskmiseks pulsiks 179. Oma sörkidega pole ma sinna veel jõudnud ega ka jõua, sest üksi olles ma end hingetuks siiski ei sunni. Seega, kõik anonüümsed muretsejad - muretsege parem selle pärast, mida inimesed rühmatreeningutes kogevad kui seepärast, mida nad üksi vaikselt trenni pusides. Sest nii on - ühiselt töötades pingutavad kõik rohkem ja ka üle oma võimete, et olla tasemel. Üksinda lubad endale alati järelandmisi, puhkemomente, lõdvemat tegutsemist.
Minu hapudest marjadest koosnev vorm sai BodyJamis küll väga magusaks pehmeks moosiks tambitud. Koju tulles õgisin nagu hunt ja jõin ka terve öö läbi. Järgmisel päeval olid mõned lihasedki õrnalt hellad.
Loodetavasti jagub mul indu uuesti minekuks!
Üks näidisvideo vähe raskemate kombinatsioonidega BodyJamist: http://www.youtube.com/watch?v=OT5NVMgtGk4
Ja kui keegi on huvitatud minuga liituma, siis otsin kaasdzämmijat!!
No comments:
Post a Comment