Hakkasin siis kokku lugema, mitmel korral olen jooksnud koertega kokku, kes on proovinud rünnata mind või rünnanud minuga koos olevat perekoera või jooksukaaslast. Ligi kahe aasta jooksul sain kokku 6 rünnakut ehk siis iga nelja kuu tagant üks koer lendab peale. Kena!
Mõtlesin sellele asjaolule siis seetõttu, et täna oli siis see kuues kord. 1,6 km kaugusel on inimesed, kelle koer viibib õnneks küll enamiku aja aedikus, kuid peremeeste juuresolul on see koer täiesti lahti ja aeda sel majal loomulikult pole.
Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.
Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.
Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.
Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.
Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.
Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.
Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.
Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.
Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..
Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.
Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.
Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.
 | |
| Kuulan Endomondo häälsõnumit, mis km aeg oli. |
Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.
Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.
Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.
Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.
Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.
Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..
Mäletan mõne aastatagust juhtumit - jooksin, ees oli koer, möödusin rahulikult, ühel hetkel oli mastiffilik koer mul kinni jalas ning perenaine röökis minu peale, et mida ma jooksen, kas ma ei näe, et ta on koeraga. Koer oli siis lahti ning tegemist oli tavalise linnatänavaga. pfh, nõme. Õnneks, ptüi-ptüi-ptüi, on see viimane kord kui koer on rünnanud.
ReplyDeletePühapäeval nägin jooksjat enda poole tulemas ning tõmbasin enda koera rohkem enda poole (olin ise ka sörkimas), jooksja ütles möödudes tänusõna. Mu koer ei ole küll mitte kunagi kedagi rünnanud, kuid tegemist on loomaga ning ma iial ei tea mis ta mõtleb. See, et looma enda juurde tõmban, on nii elementaarne teistega arvestamine. Mind hämmastab, et kas need koeraomanikud pole kunagi olnud ebameeldivas olukorras, kus üheks osapooleks on olnud lõrisev koer?
Jube lugedagi :-/ Kui ma ka varem koeraga käisin, siis ka auto peale tõmbasin koera puusa ligi. Aga paistab, et enamik pole koera kinni hoidmisest midagi kuulnudki. Täiesti jabur!
DeleteKas pipragaasi ei ole mõelnud kaasas kanda?
ReplyDeleteAga täiega närvi ajavad ikka need koeraomanikud, kes nii hoolimatult käituvad. Ma oleks vist läinud peale sellist intsidenti omanikule kätega kallale :S
Peab kaaluma pipragaasile tõesti. Pole midagi teha. Varsti on sellise paanilise hirmu ja kartmisega see, et ei lähegi enam välja.
DeleteMa kätega kallale minna ei julge, sest nad ju kõik hoiavad pärast seda oma koera ligi :-P
Nii õudne lugeda. Pipragaas tundub ja hetkel mõistlik lahendus. Parem ju kui hirmunud olla.
ReplyDeleteOlen seda pärast iga rünnakut lubanud ostma minna, aga siiamaani tegemata. Ega ma kümnendat korda ootama jää :-/
DeleteNii tuttav tunne :( Kui ma maale satun, siis alati lähen jooksma, aga ümbruskonna koeri ei tea, kellel on see tõke vms olemas. Nad ju hauguvad ja jooksevad. Samas olen kuulnud, et koer võib sellest ka üle joosta. Siis tekibki hirm, aga teine trajektoor on ka koerte poolt hõivatud. Kõige kindlam vist olekski pipragaas. Kui ikka tuleb ja ründab, saad end vähemalt kaitsta :)
ReplyDeleteLinnas lasevad ka omanikud tihti oma koerad rihmast lahti, mul on isegi siis hirm mööda joosta, et kuidas nad reageerivad.
Ma ei julge ka võõras kohas jooksma minna, sest vähemalt siin ma tean, kus ma pean tähelepanu väga lahtisena hoidma, aga mujal ei tea iialgi, kus mõni hull tulla võib.
DeleteLinnass muidugi hea kohe kaevata ja nii palju inimesi, kes appi tulevad, kuid normaalne see pole koeraomanike poolt.
Kunagi sai ostetud pipragaas, eriti kange. Seda siis peale rünnakut, mis päädis õmblustega ja patrulli kohale sõitmisega. Õmblused siis minu koeral, vaid 1,5 aastasel tol hetkel. Ei aidanud see et ma peksin ründavat koera jalaga, samuti omanik sai nii jalaga kui kõige muuga. Asi lahenes alles patrulli kohale jõudmisega. Õnneks koera psüühika kannatada ei saanud.
ReplyDeleteMiks ma seda räägin? Selleks, et ehk jah omanikud ei irvita kui nende peni ründab inimest, aga tundub et neil on ka tihti suht savi. Kuid leidub piisavalt omanike, kes arvavad et koerad peavad omavahel asjad paika panema. Minagi sain sel hetkel teada, et mul on äärmiselt loll koer, kes isegi kakelda ei oska. No mis teha, meie majas otsustan mina kes kakleb, kes hammustab, keda hammustatakse ja kas üldse seda tehakse, ehk siis kaklen ja hammustan mina!
Täna tehes koeraga tempokat jalutuskäiku, silmad on alati ümber pea 360 kraadi, oli meist ehk vaid 10m eemal inimene oma suure sakslase laadse koerga, kes möirgas rihma otsas, pika pika rihma otsas. Omanik sai ka veidi kõhuli järgi lohiseda koerale, õnneks suutis peatuda enne meid. Tema arvas et tal on nunnu kutsu, mis siis et suu vahtus ja väga ohjeldada ei suutnud. Mina võtan teiste koerte, samuti ka inimeste liginedes oma 45kg vastu põlve. Ma tõesti ei arva, et kõik peaks armastama minu koera või et tema mass ei tekita kõhedust. Mis siis et n-ö pehme tõug:)
Mis ma aga selle pika jutu peale öelda tahan, on õpetus sõnad, mis sain ühel sakslase kasvatajale peale rünnakut. Teemaks oli pipragaas. Tema soovitus oli kanda pigem taskus ketti, mille otsa on tehtud sõlm. Esiteks on see äärmiselt valus + heli mis see tekitab. Sõltuvalt tõust on pipragaas kas veelgi vihasemaks ajav või nagu hane selga vesi.
Ja alati tuleb teha selliste olukordade kohta avaldus politseisse.
Igatahes edu jooksudel ja kõva närvi!!!
Tänud lugude jagamise eest. olen ka mõelnud kylmrelvi hakata kaasas kandma, aga joostes on ebamugav ja raske. Lisaks ma ei tea, kas suudan koerale haiget teha. Aga kui osadele pole pipragaasist kasu, siis ei näe sel küll mötet.
DeleteTänud, et hoiate usku normaalsetesse koeraomanikesse!