Mõtisklused ja mõtted

Viimasel ajal on elu nii sündmustevaene, et kõik kommunikatsioonivahendid koguvad vaid tolmu. Küll on pisut närvilisem aeg ja ma ootan hingetõmbemomenti endale, et võiksin end pühadelainele sättida, mõelda-planeerida.

Kui mu hea sõbranna alt ei vea, siis tuleb meil siin tõsine jõululaager-päkapikutöötoad-pühadepalavik. Sellest ehk siis lähemalt juba ülejärgmisel nädalal.

Jooksmistega olen endiselt sõltuv sellest, kas keegi hoiab last või mitte. Kui ei hoia, siis õue ei pääse ja kõik. Eile katsetasin kelgutamisega nahka märjaks saada, aga kraaka kisas nagu mardus terve aeg ja tulin sama targalt tuppa tagasi.

On ikka suur vahe, kas oled lapsega või lapseta. Esimesel juhul oled 100% sõltuv kellegi teise tujudest, soovidest, rutiinist ja tahtmisest. Ja kui laps ikka iga jumala kord, 15 kuud järjest vihkab autosõitu ja karjub samal ajal nina kaudu oma ajusid välja, siis nutad ja istudki kodus. Laps on häpi, ise aga tige tikker.

Ja kui pole lootust kellelegi teisele last anda, sest see teine teeb kuskil teises Eesti otsas tööd, siis istud kodus ja vaatad, kuidas ilm läheb aina pimedamaks kuni sinu ümbruskonnale ongi kott pähe tõmmatud. Siis on juba liiga hilja kuhugi minna. Olen siin korduvalt metsloomadega kokku jooksnud ja kui ikka ülim häda pole, siis kottpimedas ma siiski välja ei lähe. Ja nagu mainitud sai, siis laps vihkab ka vankrisõitu ning pole sellegagi võimalust mingit trenni teha.

Ma saan aru, et enamikel on ideaallapsed, kes autos magavad, jumaldavad värsket õhku ja kärutamist, jäävad plaks kell 21 tuttu ega ärka enne hommikut, kuid ma olen üritanud tulutult juba varsti 1,5 aastat selgeks teha, et minu laps EI OLE selline.

Täna olin ma nii väsinud, sest olen üle nädala praktiliselt kogu aeg lapsega kahekesi olnud. Lisaks tal vist hambaprobleemid annavad märku, mistõttu ta röögib igapäevaselt tunde. Palju puudu pole, et ma Estoniast mõne kostüümi laenutaks ja sellele teatrile siin lõppvungi annaks, et lapsel oleks põnev ja unustaks valu. Tema kussutamisest olen varsti naba ära tõstnud. Ja on nii mõnigi kord pilt sellest järjepidevast lakkamatust ulgumisest nii mustaks läinud, et on tulnud uks selja tagant kinni lüüa ja maja teise otsa kaheks minutiks kurjust silmadest väljutama minna.

Täna oli taas üks pagana autosõit ja ma olin nii väsinud. Va mardus kriiskas hingetorust 45 minti lakkamatult kuni lõpuks ära väsis ja magama jäi. Ei viitsinud enam tola mängida ja passisin tuimalt aknast välja.

See on lapsevanemate igapäevaelu pahupool, millest paljud ei räägi ja millest paljud ei teagi rääkida. See "lapsevanema amet on NII raske" on tühipaljas sõnakõlks senimaani kuni selle ameti endale kord saad.

Ärge saage valesti aru - helgeid hetki on palju, aga mis neist ikka rääkida. Keda see ikka huvitab, kui ägedalt laps keset poodi peeru paneb või torus suuga tõsimeeli ahjust tuhka kühveldab. Ainult vanemaid!

Aga nende kehvemate hetkede aegu.... andke mulle jooksusussid ja kell - tsaupakaa, olen läinuuuuuuud!!!! Tund aega MINU - M-I-N-U aega 24tunnisest ööpäevast, neli korda nädalas, ainult minu aeg! Ja nagu ma ikka ütlen - teele luua seljas, tagasi inimesena. Jooksmine aitab mul olla parem ema ja inimene. Mul pole enam šokolaadi, millest lohutust saada või endorfiine paisata, mul ongi vaid minu aeg, minu jooksmine.

... ja no need harvad hetked, mil saan jälle oma jõuluteemaga nokitseda :)

Lõhnav vannisool küünaldega.

Vanad noodid jõuluehteks tehtud. Täpsem õpetus Aja Lehe  detsembrinumbris (www.aleht.ee).

Vana tuttav kommisokk!

Värvitud käbi.

Värvitud käbid ja kunstlumetatud käbid.

Vana uisk ja kunstlilled. Hea kaunistus õue ukse kõrvale.

Jõuluehted ja tuled suures vaasis.

Täna natuke tõsised teemad, aga vast keegi väga ei pahandanud :) PAKS PINGVIIN!!! Noh... et murda jää, või nii..