Retsept: maailma lihtsaim küpsisetort - palju õnne, AJ!

Nelja tunni pärast tiksub siis täis hetk, mil ma täpselt aasta tagasi tõin ilmale uue ja tubli kodaniku. Palju õnne pisikesele AJ'le!

Selleks puhuks pidin mõistagi midagi mõnusat valmistama. Oli küll plaan teha midagi ilusat ja erilist, kuid läksin kergemat teed. Valmistasin küpsisetordi, mida võib laps ka oma esimesel sünnal süüa.

Koostis

mõned pakid küpsiseid (seekord tegin ümmarguste Marianne küpsistega, aga nendega korrapärast vormi ei saa)
1 pakk hapukoort

1 purk konservvirsikuid (või maasikamoosi või banaane või mis iganes maitseb paremini)
Soovi korral kaunistamiseks šokolaadi

Tee nii
Lao põhja kiht küpsiseid. Määri need hapukoorega. Lisa uus kiht küpsiseid ja nende peale tükelda virsikud või määri moos. Lisa taas küpsised ja määri hapukoorega.

Peale riivisin veel valget šokolaadi ja enda lõbuks lihtsalt plätserdasin sulašokolaadiga üle. Loodetavasti mu joonistused ühtegi tõsimeelset kokka ei solva :o)

Hapukoor ei vaja mingeid lisamagusaineid ja küpsised ei vaja leotamist. Küpsiste magusus sulandub hapukoorega üheks ja hapukoor teeb küpsised isegi pehmeks.
Pildil on kook piparkoogivormidega välja lõigatud.

Patupäevaks sobilik - lihtne, lahjem ja maitsev!

Retsept: kuum kana-oasalat

See mõnus süsivesikutevaene ja valgurohke soe salat kõlbab imehästi toitvaks lõunasöögiks.

Koostis
300 g kanahakkliha
1 purk ube punases kastmes
paar porgandit
1 suvikõrvits

Tee nii!
Prae kanahakkliha ilma õlita. Lisa riivitud porgandid, oad ja riivitud suvikõrvits. Lisa maitseained ja hauta veidi.

Ja mõnus amps ongi valmis!

Läbisin poolmaratoni!

Eile oli lõpuks siis see õnnelik päev, mil viisin täide oma ammuse plaani ja soovi - läbisin poolmaratoni!

Kui alustasin esimeste sammudega, siis sain aru, et olin tegelikult päris väsinud, pulsid kõrgemad kui tavaliselt ja tempo aeglane. Tundsin natuke kahjumeelt, et täna ikka pole pika otsa päev.

Kemplesin ja vaidlesin endaga ja venitasin 4 km täis... siis 6,5.. siis 8.. siis 9... siis 12... ja 15... 16.. Selleks ajaks olin juba otsustanud, et tuleb lõpuni minna.

Joogipauside ajal siiski kõndisin, sest jooksu ajal juua ma ei oska. Vahepeal premeeriti mind isegi spordijoogiga ja kui tundus, et kuidagi tahaks talla alla kramp tulla, siis Arctic sport vist peletas selle ära.

Öeldakse, et maraton algab viimasel kolmel kilomeetril. Mu arust algas ka poolmaraton viimasel kolmel. Siis hakkas ka sadama ja lõpetasin päris paduvihma käes.

Aga ära ma tegin! Enda üle väga uhke ja rõõmus. Ma kujutasin ette, et see on tunduvalt raskem ja pärast kodus olemine väga vaevaline. Tegelikult oli see lihtsalt ajakulukas ja pärast õhtul vaid veidikene suurem väsimus kui tavaliselt.

Olnuks parem tunne ja jooksupäev, siis kindlasti oleksin selle oma 5 minti ikka kiiremini teinud. Aga 2:28 pole ju ka paha, 7:01 min/ km. Keskmine pulss 174.

Juhi oma unenägusid

Näed luupainajaid või unenäod valmistavad ärgates meelehärmi?
Pole probleemi! Mõne lihtsa sammu abil on võimalik saada oma unenägude stsenaristiks.

1. Jäta oma unenäod meelde.
Kui sa ärkad, kirjuta need kohe üles. Hoia pastakas-paber öökapi peal. Kui sa mäletad ka vaid üht asja, tähenda see üles. Su aju harjub paari päevaga, et mäletamine on prioriteet ja sa suudad iga kord aina rohkem meelde jätta.

2. Küsi endalt: "Kas see on päriselt? Kas ma näen praegu und?"
Unenägude kontrollimiseks pead aru saama magamise ajal, et see on uni. Unenäod on niivõrd erutavad, hirmutavad, et sa unustad fakti, et see ei juhtu päriselt. Su aju toodab sulle kujutluspildid ja sa oled niivõrd haaratud illusioonist, et avastad reaalsuse alles ärgates.
Kuidas aru saada, et näed vaid und?
Vaata oma kella, vaata eemale ja jälgi, kas see on endiselt normaalne. Kellad ei tööta unenägudes MITTE KUNAGI. Kellaaeg muutub drastiliselt iga sekundiga. MS! Selle olen ise järele proovinud unes ja see tõesti toimis.
Vaata raamatut. Kehtib sama, mis kellaga - tekst vaheldub pidevalt ja kogu tähestik võib silme all muutuda.
Vajuta valgustuse lülitit. Unenägudes ei tööta lülitid pea kunagi.
Jälgi oma kätt neli sekundit. Ära ehmu, sest su käed on unes ühed veidramad asjad, mida näha võid.

Kui sul juhtub päriselt midagi uskumatut või veidrat, siis võta ette mõni eelmainitud protseduur. Kui need muutuvad reaalselt harjumuseks, siis omad neid harjumusi ka unenägudes.

3. Ja kui sa tajud unes, et sa näed vaid und, siis võid hakata pulli tegema!
Alguses võid ehmatada selle põnevuse peale üles, kuid mida rohkem harjutad, seda osavamaks muutud.
Jah - lõpuks võid ellu viia oma salajased fantaasiad ja soovid. Või mis paremgi - saada lahti õudusunenägudest. Sest kui sa mõistad, et näed vaid und, siis võid kirvemõrtsuka ise maha lüüa, sest surma sa ju ei saa!

Minu kogemus. Olen olnud aastaid õudusunenägudega kimpus, kuid need on iseenesest mulle õpetanud sisse, et nähtav pole reaalne. Tihti suudan end halvast unenäost ka üles äratada, korrutades, et see on unenägu ja ma pean ärkama. Kellameetod on üks lisaabi, mida olen püüdnud rakendada.
Aju on võimas!

Tallinna sügisjooksu muljed

Hommikul ärkasin ca pool 10. Mõned äratused siiski eelnesid, kuid olin üsnagi puhanud. Mingi äratuse ajal nuuskasin läraka verd välja. Ma ei tea, millest see oli, kuid oma selgeltnägemise pildis nägin, et ka rajal veristamas (tegelikult nägin hoopis üht teist tütarlast, kes verist kätt ninas hoides proovis viimased kildid finišini vedada).

 Väike ärevus tuli juba sisse, kuigi enamik asjadest pakitud ja kõik valmis. Liikusime varakult välja ja jälgisin juba oma pulsse. Iga kord, kui ärevus tuli sisse, siis süda hakkas ka kiiremini põksuma.

Kuigi milleks mul närveerida? Aja või koha peale ma ei jookse. Ainult enda rõõmuks ja toredate tuttavate-sõpradega kohtumiseks.

Enne starti uimane ja niisama.

Kui mõni hetk enne starti läks lahti võimlemine, siis hoidsin sellest targu eemale. Venitasin end rahulikult, vaikselt, seisin ja keskendusin. Lihtsalt seistes nägin juba pulssi 133 ja proovisin seda alla sundida. Teadsin juba, et kui enne starti kõrge, siis on jooksu ajal huuuull. Eks nii oligi.

Kui Rakvere Ööjooksul oli taktika, nagu kirjandus soovitab, et alustada rahulikult ja siis vastavalt enesetundele juurde panna, siis seekord otsustasin teisiti. 10 kilomeetrit on liiga väike distants, et alustada mõtiskledes ja pärast siis tuurid sisse lüüa. Kaotatud aega enam tasa ei jookse. Seega otsustasin kohe alguses minna okei tempoga, et siis vajadusel võtta tagasi, vajadusel samaga jätkata või siis jõu jagumisel juurde panna.

Kui välja arvata esimese kilomeetri stardis toppamine ja 7,5 kilomeetrist alanud tõusud, siis liikusin ikka väga ühtlases tempos. Selleks oli 5:54 min/km kohta. Ja see oli selline äärel-piiril tippimine, et natuke juurde ja suss väljas, natuke vähem ja olen oma soovidele alla jäänud. Kuigi mul oli plaan, et okei oleks 1 h ja 5 minutit, siis teele läksin mõttega, et no kui õnnestub, siis prooviks alla tunni lõpetada.

Jälgisin pidevalt kilomeetriaegu, proovisin keskenduda ja mõelda, et see on vaid tavaline trenn. Ennast siiski ära ei petnud ja oli päääris raske. Pulsid olid väga kõrged, tempo oli kõrge ja ma tegelesin mõttes kogu aeg arvutamisega. OK, 6 sekki on eelmiselt kilomeetrilt varu, kui ma nüüd jooksen järgmise 6.12, siis olen endiselt veel tempos 6 jne. Ja samal ajal ka piitsutus - no tee veel SEE kilomeeter kiiresti, varsti saab puhata, no olgu, see olgu viimane nii kiiresti.

Jõudsin 7 kilomeetrit end motiveerida ja siis algasid tõusud. Kui alguses kostis kilomeetrite jagu vaikuses jooksukosside sahinaid, siis nüüd hakkasid neist üle kajama rasked ja sügavad ohked.

Ma mõtlesin, et kurikuulus hr Sein on linnalegend, aga ca 800 meetrit enne lõppu kohtusin ka mina temaga. Keha justkui kangestus, lihased kivistusid, täielik jõuetus. Kartsin, et see võib lõpuks kurvalt lõppeda ja võtsin 4 kõnnisammu ja edasi läksin rahulikumalt. Kannustas ka mingi naisterahvas, kes karjus, et ees on vaid langus, pange nüüd juurde. Ja langused meeldivad mulle - oo, kui väga! Võtsin langusel vähe pikemad sammud ette ja tegelikult sai lõpuks neist tõusudest natuke puhata, kuid väga juurde panna ka ei julgenud.
Kui ei eksi, siis oli vist isegi mu endine treener Meelis raja ääres ergutamas - tänud!

Finišis toimus tohutusuur spurtimine, järsku leidus kõigil varusid, et teha tohutu kiirendus. Mina võtsin hoopis tempot maha, sest ka paarsada meetrit eespool nähtud ühe kokku kukkunud neiu turgutamine ei mõjunud just kannustavalt.

Aga lõpp oligi käes ja olin tohutult rahul. Seniajani kui nägin, et alla tunnisest lõpetamisest jäi 8 sekundit puudu. KAHEKSA SEKUNDIT!!! Ah, no olgu sellega. Kadus see stardi toppamisse, nendesse nelja kõnnisammu, lõpuspurdist loobumisse - vahet pole. Ma pingutasin niigi väga palju ja rippusin enda võimete piiril. See oli kõige olulisem.

Võrreldes Rakvere jooksuga oli rajal motivaatoreid, ergutajaid, meeldivaid üllatusi tunduvalt vähem. Oli lihtsalt üks tore ja hästi korraldatud jooksuüritus. Rakvere Ööjooks oli rohkem kodusem, armsam, südamlikum. Eks rahvast oli sügisjooksul ka metsikult. Üsna palju oli trügimist, kuigi vähem kui Maijooksul, aga siiski oli ruumi!

Pärast jooksu veel mõni hetk omas mullis juukseid sasides.

Info
Keskmine pulss 190, max 197. Aeg: 1.00:07 (erilist heameelt pakkus see, et aeg oli sekundipealt sama, mis kaunitarist spordiprintsess Kertu Jukkumil).
Kilomeetriajad:
I km 6:10
II 5:54
III 5:54
IV 5:59
V 5:54
VI 5:54
VII 5:50
VIII 6:16
IX 6:12

X 6:01

Kohtumiseni homme sügisjooksul!

Homme siis sügisjooksul 10 km, numbriks 1484. Pidin täna veel kerge sörgi tegema, aga kõik magavad ja võimalust silmapiiril terendamas pole näha. Eile katsetasin kümpsi, 61 minti tuli. Kuna massiüritused löövad pulsi lakke, siis homseks sama ei looda. Haigusest olen vähemalt taastunud.

Näeme siis aga homme!  

Hakkab ilmuma uus ajaleht - Aja Leht

Vihjasin juba varemgi, et uued asjad on tulekul ja suured asjad käsil. Nüüd võib siis välja öelda, et turule tuleb värske ajaleht, mis saab olema kõigile tasuta.

Pikemalt heietamata toon ära asjakohase pressiteate:

Täna tuli trükikojast uue tasuta ajalehe esmanumber. Uus väljaanne kannab nime Aja Leht, see on kättesaadav kõikidele huvilistele tasuta.

Aja Lehe peatoimetaja Arnika Tegelmann sai tasuta lehe mõtte põhjanaabritelt. „Võtsin eeskuju Soomest, kus on erinevatel teemadel sisutihedaid väljaandeid, mis jõuavad otse kliendi postkasti. Eestis on tasuta lehed seni olnud pigem reklaamilehed, Aja Lehes aga reklaam vaid toetab sisu ilmumist,“ ütles ta.

Üheksa kuu jooksul sai esialgsest mõttest ehe Eesti toode, mida annab välja Eesti kapitalil põhinev osaühing Aleht, kaastööd teeb mitu tuntud ajakirjanikku.

Tegelmanni sõnul on uue väljaande esimesed eksemplarid väga hästi vastu võetud. „Tundub, et sellist lehte oli vaja. Kes täna seda sirvinud on, on imestanud, et me sellise asja oleme ette võtnud,“ sõnas ta.

Lehe tiraaž on 40 000. Klammerdatud väljaanne koosneb 36st leheküljest ja sisaldab persooni-, tehnika-, ajaviitelugusid, retsepte, ristsõna, lastelehekülge ja palju muud.

Aja Leht ilmub kord kuus, tasuta lehenumbri leiab Edelaraudtee rongidest, ETK ja RR Lektuse kauplustest, Balti jaamast ja teistest reisiterminalidest, Atko bussidest ja mujalt, suur osa lehtedest jõuab otse lugeja postkasti. Leht levib Tallinnas, Harju-, Lääne-Viru, Rapla-, Järva-, Viljandi-, Pärnu- ja Jõgevamaal

Lehe peatoimetaja ja üks osanik on maakonnalehe Järva Teataja kauaaegne peatoimetaja Arnika Tegelmann, teised osanikud on Järva Teataja endine fotograaf Andrus Eesmaa ja Järva Teataja endine finantsjuht Evi Kadastik.

Esimese Aja Lehe 36 leheküljelt leiab palju huvitavat lugemist, näiteks saab teada:

 * miks soovitab pankur Indrek Neivelt igale eestimaalasele oma aiamaalappi ja kas tema enda perel on peenramaa olemas;

 * kus rassis telerežissöörina tuntust kogunud Priit Hummel terve puhkuse;

 * millal avalikustavad Eesti Energia ja Latvenergo oma elektripaketid ja kus saab tarbija uusi lepinguid sõlmida;

 * kas äsja juhiload saanud ja koolivaheajal raha teeninud noorel õnnestub tuhande euro eest korralik auto leida ja mida kasutatud auto valimisel silmas pidada;

 * milliste metsloomade pulmaplatsi keskele sattus fotograaf Ingmar Muusikus;

 * milline imeravim peatas aastaid sügavat depressiooni põdenud Washington Posti ajakirjaniku Daniele Weissi allakäiguspiraali ja palju muud.

***
Kuna lehe üks osanikke on mu abikaasa, siis oli mul au panustada oma tööjõuga nende tootesse. Tegin intervjuu Washington Posti ajakirjanikuga ja oktoobrinumbri lähenedes kirjutan sellest ka siin. Lisaks lugu päästekoer Skippyst, õuna kasulikud omadused jm.

Hoian pöialt, et neil oleks palju toredaid kontakte ja lugejaid!

www.ajaleht.ee ja FBs: https://www.facebook.com/ajalehed

Augusti trennide statistika

Augusti koguliikumine oli 161 km, mis oli niivõrd kõrge vaid tänu tunduvalt suurenenud rattasõitude osakaalule. Jooksu oli 77 kilomeetrit, mis on üle kuude kõige väiksem kilometraaž.

Kuid kuu sisse jäi ca kahenädalane haigus, mil polnud võimalik trenni teha. Vastasel juhul olnuks jooksmist rekordiliselt. Rattasõitu oli 84 kilomeetrit.

Parim 10 km aeg oli 59:44, millest jõudsin siin juba varasemaltki hõigata. Eelmise kuu aeg paranes ca 3,5 minutit.

5 km rekordjooksu ei jõudnudki teha, seega jäi eelnevast kuust natuke madalam aeg 29:05. Seega kukkus ka 1 km aeg vastavalt Endomondole. Siiski panin ma ise enda jaoks kirja parima 1 km aja, mis oli 10 km jooksul viimase km aeg ehk 5:20.

Halvim keskmine pulss oli 189 bpm 5 km jooksul ühel õhtupoolikul naabrite juurest koju, parim 168 bpm 10 km jooksul, aga seal oli sees ka kõndimist.

Mõtisklen juba pikemat aega uute jooksukosside ostmisest, kuid ei suuda end kätte võtta. Mõtlen, et pigem kulutan praegused auklikuks, sest neil pole häda midagi ja raha kuluks ju ka mujale, või siis ei viitsi ma üldse sellesse teemasse süveneda.

Põnev katsetus oleks ka fivefingersitega (pildil), aga nüüd juba külmad ajad ukse all ja hea, kui jalad oleksid ikka päris soojas.