Oeh, täna on väga raske olnud.
Kõnnin-jooksen ju siin samas külavahel. Selleks, et naabrimehe koer kannikast ei haaraks, käin oma koeraga, keda siis naabrimehe koer kardab.
Üks marsruut, mis lõppes vanal Tamsalu-Türi raudteetammil, jäi lühikeseks ja oli vaja mööda tammi joosta, kus tee küllaltki umbes - sain puuke.
Valisin uue marsruudi, mis lõppeb jõe ääres, sips pikem ja suurest sõiduteest rohkem eemal ja
pole vaja koera taltsutatada.
Oeh...
Läksin küllaltki rõõmsa meelega.. seda nii kaua kuni rästik jooksis nina alt ja koera jalgevahelt läbi. Sain tõsise šoki. Helistasin paanikas A-le. Nutsin toru otsas. Pulss oli 145 pealt kohe 170. Siis pidin kõne ära lõpetama, sest järgmine jooksuminut oli algamas... Sain minuti lõpetatud ja kõndisin suuuuurima hirmuga edasi.. Kujutasin ette, kuidas ma oma mürgise jalaga oleks jäänud teele lebama, kuhugi mahajäetud kruusateele, kaugele kodust, siis nutsin veel. Siis tuletasin meelde kellegi juttu, kuidas ussid on kolinud puu otsa ja kuidas tee ääres olevad kased viskavad kohe rästiku mulle krae vahele. Siis iga puutükk maas oli uus rästik ja jala vastu käiv jalatsipael on jalgevahel roomav uss.
Ah, hirmus oli ikka küll. Minu jaoks. Ei kujuta ette, kuhu nüüd siis minema peaks.. variante pole.. Ja hirm oli ikka nii suur, et loobumismõtted tulvasid kohe kosena pähe... Või tuleb lihtsalt kurg teise keti otsa panna ja kahe loomaga hirme peletama minna..
Pulsid: 173, 177, 179, 181, 185, 182, 183, 183.
Muidu kõlkus kõnni ajal 145-155 vahel - väga äge.
No comments:
Post a Comment