Kas nüüd õnnestub?

Tont teab ainult seda, kas see sissekanne jääb esimeseks ja viimaseks, kuid taon end takka, et see ei jääks nii.
Ehk siis – kas nüüd õnnestub mul minna ja jääda treeningusoonele või mitte? Minemist ma isegi natuke usun, jäämises kahtlen tõsiselt. Kuid mis kõige tähtsam – ma ju vähemalt proovin!
Eile (18.07) tegin jooksuekspert Meelis Minniga trenni esimest korda üle... oeh, mulle tõesõna ei meenugi, mil ma viimati trenni tegin. Tantsutreeningu jäävad kindlasti aasta taha, ujumas käisin paaril korral sügisel, võimlemis-venitamisperiood oli mul aasta alguses isegi üle kuu, juunis mõned nädalad iga päev ca 30 minti kõndi ja kõik.
Eile pühkisin jooksusussid tolmust, klohmisin pikad mustad dressid sirgeks ning valmis olingi. Kell oli ca 12 ja päike küttis mõnuga, kuid see ei osutunud mingiks probleemiks.
Kui 2 aastat tagasi alustasin „jooksutreeningutega“, siis käisin enne 1,5 kuud jalutamas ja see oli ilgelt tüütu. Pulss oli seejuures 120-130 ringis, kõndisin ca 45 minti, igavlesin, pärast ei tundnud rammestust ega midagi. Aga lõpuks sörkima hakates oli väga hea ja tore ning mitte mingit pingutust. Ei anna võrreldagi nende üritustega, kus sai päevapealt otsustatud jooksma hakata ning siis näost punasena hapnikuvõlas tee ääres vedrutatud.
Aga eilsest trennist. Kõndisin, nagu ikka. Pulss oli ca 160 (hehee...). Mel soovitas pidevalt lühemaid samme võtta, aga kui oled eluaeg kõndinud pikkade sammudega, siis on see väga ebaloogiline. Seega lendasid kahjuks soovitused tuulega kõrvust mööda. Aga püüame parandada.
Kiire kõnni vahele sai pikitud üheminutilisi sörke. Need olid minu jaoks täiesti jõukohased, suutsin isegi nina kaudu hingata rahulikult, pulss oli küll 185 kanti. Kuskil poole peal tegime venitusi ja jooksharjutusi. Kooliajast tuttavad sääretõste-, põlvetõstejooks jne. Ja siis põrutasime tuldud teed pidi tagasi. „Ära aja pead kuklasse, lase põsed lõdvaks, ära hüppa!“ jne. Jooksmine on keerulisem kui surfilaual hakkamasaamine. Siis lõppu veel taastumise mõõtmine, venitusi ning tunniajaline trenn oligi läbi.
Aga vot sellist mõnusat enesetunnet pole juba ammu tundnud. Teate küll ju endorfiinilaksu – pärast ülikuuma sauna jahtunud ja pestud kehaga diivanil istudes, pärast rasket pikka treeningut maas mõnuledes, pärast pikka päeva aiatöid tehes voodil puhates. Ainus häda, et selle tunde peab meelde jätma, sest loobumine on nii lihtne tulema. Hetkel on veel tunne meeles. Aga nagu ütles Erki Nool kord suusarajal trenni tehes ja intervjuud andes: kõige raskem distants on diivanilt välisukseni.
Aga juba need kuradi botased on niiiiii kaugel...