Olgu, rästikuhirmust sain üle. Nüüd uus probleem. Ootasin päev otsa Ussitaltsutaja järel, et saaks julgemini trenni minna. Siis, kui Ussitaltsutaja koju jõudis oli pilves ja kaugustes välgutas õrnalt.
Savi. Kui on trenn, siis trenn. Endorfiinidest on kerge sõltuvusse jääda ja võõrutusnähud on nagu narkomaanil. Ma olin juba vihane, et ei saa teele asutud ja peab ootama mingit müstilist pilvitut ilma. Ja läksin aina vihasemaks.
Ussitaltsutajast sai hr Piksevarras, kes autoga tuli turvama ning suurema välgu korral sisse võis kutsuda.
Kui aga teele asusin, siis LOOMULIKULT juba sadas ja välgutas tugevamini ja terve tee kuulasin, milline loll ma olen, et sellise ilmaga väljas tuian. Sammupinge (otsi tähendust guuglist, siia ei saa millegi pärast kopida) vähendamiseks kõndisin tibatillukeste sammudega. 15 minti jõudsin porinat ja kurjustamist kannatada ja astusin kurjalt autosse. Siis olin veel kuri. Siis tegin toas kurjalt 5 minti lihaseharjutusi. 50 kõhulihast (gaad, alles paar kuud tagasi jõudsin 350), 25 seljalihast, 25 kükki, 5 kätekõverdust, 30 säärelihast.
Olen ikka kuri ja plaanin tagasi teele minna... Vaatab, mis hr Piksevarras ütleb...
EDIT: Yeah baby! Läksime ikka oma ringile. Saatus üritab mulle öelda, et ma peaksin pigem kudumisega tegelema hakkama - 39. minutil, minut enne lõppu lõi puusa valu ja lonkasin koju. Palju õnne....
No comments:
Post a Comment