Eile pidi olema ujumisepäev, aga minek Tallinna (auto+buss+tramm+jalg+jalg+buss+auto) ja töörügamine väsitasid nii hullusti ära (rääkimata möödunudpäevasest lumeveost), et lihtsalt ei jaksanud. Küll aga kaunistab veebruari Tervis Plussi kaant särav ja kena artist, kes kooliajal oli kõva spordiharrastaja. Kergejõustik, korvpall, jalgpall, võimlemine jne - väga laia spektriga. Küll aga valis ühel hetkel ikka muusika ning sellega siiani rahul. Eks siis veebruaris paista, kellest jutt!
Ka täna pidi trenn ära jääma (kolmandat päeva!), sest linnapäev tõmbab igal juhul läbi, midagi teha ei jõua. Aga eile hilisõhtul tuli plaan Meli trenni Tallinna spordihallis kummitama minna. Kuna ma nagunii tähtsate ja muskulaarsete suurte onudega ühte sammu neverever ei pea, siis lubasin endale akadeemilise veerandi hilinemist. Täna siis rekordiliselt vara ( :-D ) ehk kell 7.30 üles ja siis ruttu askeldama, et 8.20 teele asuda ning 9.45 juba täies vormis valmis olla.
Aeg lippab eriti hommikuti ülikiiresti ning välja saime alles 8.30. 10 minti on juba suur kadu, kui minek on minuti täpsusega! Viimasel hetkel tuli meelde igasugu tööaadressid järele vaadata, kuhu täna minema pidin. No ok.
Kui olime jõudnud ca 15 km enne Tallinna, aeg tiksumas takka, et hilinen lausa 5 minutit, siis haarasin kahe käega peast ja surusin selle jalgevahele ning jõudsin veel kriisata, et ma ei saa trenni minna (õnneks polnud ma roolis). Olin täiesti hingepõhjani solvunud ja pettunud. LOOMULIKULT JÄTSIN MA JOOKSUSUSSID MAHA!!!
Sellist jama, kus ma töövahendi unustan täiesti maha, ei juhtu minuga kunagi. See on uskumatu, et ma nüüd sellisesse ämbrisse astusin. Kõike muud veel, aga no mitte selline prohmakas. Olin täiesti solvunud enda peale ja nutmise äärel, et selline tainas võin olla. Olgu, kaine mõistus toimib mul ka paanikaolukorras hästi - ruttu enne veel poodi. Kuid loomulikult tähendas see veel üht ajakadu. Ma ei seedi hilinemist! Ma ei lase inimestel enda järel oodata ja ma olen alati täpne. Shit.
Olgu, esimene peatus Ülemiste. Tormasin autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõikidel putkadel trellid ees. No muidugi, poed avatakse kell 10, kell oli 9.40.
Järgmine peatus, Sikupilli Prisma. Autost välja, otse poodi. Mida põrgut? Kõik riideletid tühjad. "Laiendame poodi". No mida?! See pole võimalik, et maailm nii mu vastu on. Tormasin, et äkki leiab no mingit haiglasussi moodi olenditki, mida varvaste otsa tõmmata, sest no 3 tundi järgmise tööülesandeni ma näppu imedes kuskil Sikupilli parklas ka ei istu.
Leidsingi mingi korvikese -70% ning tuhlasin läbi, leidsin ühe sobiva numbriga 38 tossude moodi jalanõupaari, kassasse ja minema. Ahjaa, need maksid kuskil 170 eeki ehk 7 euri millegagi. Käravad kah!
Lõpuks jõudsin siis halli, lippasin sisse ja siis vahtisin, et tühi, põlegi Meli ja kedagi. Garderoobis juba vihastusin, et no järgmisena kukub katus ka sisse, aga savi siis, ma jooksen niisamagi vähemalt ära.
Kui lõpuks Meli ja tema seksikaid jooksupoisse nägin, siis edasi läks juba paremaks. Mitte siis vihjega, et nende nägemine mu elu paremaks muutis, aga no sellest hetkest rohkem jamasid vähemalt ei tulnud.
Hakkasin soojendusjooksu tegema ning lippasin nagu segane jänes. "Tempo aeglasemaks," kordas Mel. "Kujuta ette, et magav siga saab hommikul jalaga kõhtu. Vot, kui ta siis jooksma hakkab, ega teda enam miski peata." Tänaseks hommikuks oli matse juba piisavalt, et nüüd midagi aeglaselt nautima hakata.
Aga edasi kulges juba normaalselt ja jooksuharjutused ja erinevad muud särgid-värgid tulid kenasti ning jahtusin lõpuks ka maha. Aga kannikad on homme valusad küll!
Oli tore ja mõnus, kui välja arvata kõik, mis trennile eelnes.
No comments:
Post a Comment