Hommik algas hoogsalt ja tõotas head trennipäeva. Kuna öösel tuli katuselt alla selline lumi, mis kogu kõnnitee mitmekümne meetri pikkuses kahemeetrise kihiga kattis, siis hommikuvõimlemise asemel läksin teed välja kaevama. 45-1 h ma seal paduvihmas nokitsesin vaheldumisi vihastumisega, et iga labidahampsu peale jäi sulanud lumekamar labida külge kinni, mida ainult küüntega kraapides lahti sai. Lõpuks otsustasin lihtsalt 1,5 meetri kõrgusele uue kõnnitee teha ehk siis trampisin lume lihtsalt kinni.
Kui jooksuaeg jõudis kätte, oli hommikusest energiasööstust vaid riismed järel ja soov ainult silmi pilgutada. Läksin siis välja ja uuesti kaevama. Kinnitrampimine oli hea valik. Nüüd lõin kivistunud lund puruks ja viskasin suuri kamaraid teelt ära ning sain isegi kõnnitee moodi moodustise. Veel paar tunnikest tööd ning endine olukord on tagasi.
Õhtune töö 1:02, keskmise pulsiga 147, max 164. Pole paha. Peaaegu nagu kiirema kõnni ja kerge sörgi segu tunnikese jagu.
Kui jalad ainult läbimärjad poleks pool aega olnud, siis võinuks kauem teha. Eks näis, ehk tuleb järgmine ÜKT vajadus veel tänagi tagasi.
Edit: ja saigi õhtuks veel ca 30mindiline kaevumine tehtud. Oi, ma olin tõeliselt töökas täna. Varsti põhi paistab. Aga metsik, mis koguse lund sai täna ära kühveldatud-visatud. No tõesti tubli - pats-pats õlale!
No comments:
Post a Comment