Täna siis pidi pikema otsa päev olema. Kuna mingi plaan või "nali" oli, et tuleb 15 km, aga lõpuks tuli hoopis 8 km, siis pettununa lootuste petmisest vaatasin ise, mis saab ja teen (nagu kõik tüüpilised lollid treenitavad, kes ootavad tulemusi, aga teevad alatasa omaloomingut).
Pulss hüppas kahtlasel kombel juba 5. minutil 170 peale, imelik. Mõni aeg tagasi sai pidevalt 160ga liputatud, nüüd viimasel ajal mingi 170 teema tagasi tulnud. No see selleks. Ega ma teada saanudki, mis sellest pulsist lõpuks sai, sest paar minti hiljem ütles kell "Check wearlink" või midagi sellist ja rohkem ma numbreid üldse ei näinud. Enesetunde järgi oli 168 kandis ning kuni poole maani oli 173 kandis, viimastel kiltidel 180 ringis ja lõpuspurdi 600 m peal 190 kandis.
Kui jõudsin kohta, kus oli enam-vähem punkt 4 km ja tagasipöörde koht, siis kaugustes terendas 70 kiirusepiirang, mis tähistas 4,6 km, siis mõtlesin, et oleks ju tore ka seal ära käia. Tehtud-mõeldud. Seega kogudistantsiks tuli täna 9,2 km - böö!
Tahtsin lõpetada 1.04ga, et siis püsiks hele unistus, kuidas ma olen samas tempos oktoobrikuise okse kurgus 1.09 10 km tempoga.
Kiirust tõstsin kuskil 3 km enne lõppu ning kui nägin, et hele unistus võib haihtuda, siis tegin viimased 600 m tõsise spurdi. Wihii - õnnestus! 1.03:47
I ca 650 m 4:52
II ca 950 m 7:04
III km 7:13
IV 6:51
V 7:17
Tagasipööre
VI 7:04, 13 sekki kiirem
VII 6:37, 14 sekki kiirem
VIII 6:24, 49 sekki kiirem
IX 6:41, 23 sekki kiirem
X 3:41, 1:01 minti kiirem
Kokku teine ots: 2:40 kiirem.
Pulssi endiselt ei tea. Igatahes 10 mindi keskmine oli ca 165.
Tänane möödus igatahes justkui 15 minutiga. Õnneks oli seltsiline kaasas, küll autoga, kilomeetri jagu ka jalgsi. Üksinda 35 minti lonkida on igatahes palju raskem kui üle tunni kellegagi koos.
Koerailmast ka. Õnneks oli täna turvamees kaasas, sest jooksin kolmel korral koeraga kokku, kes olid vabalt lahti ja kargasid teele. RRRRRR!! Vot see võtab küll jooksuisu ära.
Edit: Mõned tähelepanekud ka enese kohta. Enne oli mul vasak käsi laisk ja kipus löntsi vajuma. Seda ma suudan nüüd juba hoida ka. Nüüd vajub mul pea täiega viltu paremale poole.. nagu vasakul pool puuduvad kaelalihased, mis pead üleval hoiaksid. Ja kui on raske ja tuisune, olen väsinud, siis vajun täiesti maadligi ning ette kõverasse, justkui hakkaks kohe oksele. Aga hea lugu peitub selles, et ma panen ennast tähele ning üritan pidevalt parandada. Käele sain jälile ning vaikselt paraneb seegi. Nüüd pean muudest löntsimistest jagu saama.
No comments:
Post a Comment