Kuna täna oli ülemagamisest, eileõhtusest pikast laulu-tantsupeost ja esinemisest väsimus, siis otsustasin lõdvemalt (etteruttavalt ja sarkastiliselt väljapeetud ha-ha!) võtta. Põlv valutas, sest hommik venis pikale. Elastikside peale ja oli kohe parem.
Seekord sai siis lõdvavõtuks valitud rattasõit, selle suve esimene minu jaoks. Läksime teele, sõitsime ca 20 km/h, pulss oli 160 kandis. 20 minti sõitsime ja siis paus - ajasime naaberkülarahvaga juttu 10 minti. Siis otsustasime väikse ringiga tagasi pöörduda. Enamik teest kulges mööda kruusa ja kive, raske oli vändata. Pulss oli rahulikult 140 kandis.
Siis kui asfaltile jõudsime, oli vastutuul ja pidi jõuga väntama, väsimus andis aina rohkem tunda. 5 km jäi veel lõpuni, 15 km seljataga ja enam ei tahtnud rohkem.
Selgus, et kõige paremini tuult trotsida saab võimalikult kiiresti vändates, mida ma enam kuidagi ei jõudnud.
Tõime sisse siis mängulise momendi ja hakkasime testima, kui palju ma kibekiirelt vändates välja võlun. Mu laeks jäi 30 km/h, pulsiga 190. Oleks vast rohkem isegi jõudnud, aga õhku ei jagunud ja väsimus oli ka päris suur juba.
Niimoodi paar otsa tehes jõudsime lõpuks koju, aeg oli 1:28, jutud naabriga maha arvestada, siis 1 h 15 min reaalset sõitmist.
Praegu olen suhteline kapsas. Viimati tundsin end nii pärast kolme järjestikust kehalise kannatuse tundi keskkoolis, mis lõppesid Cooperi testiga. Väsimus on küll, aga muidu on mõnus olla.
ahjaa... kannikad tunnevad end nii nagu keegi oleks kuvaldaga sinnasamusesse löönud. A. pani ratastele sarved ja palus mul nüüd paar tundi pärast ringi katsetada, kuidas siis uued süsteemid lenksudel on. Nii pea kui sadulasse sain, siis kargasin püsti - pehme diivani peal istudes ei saanudki aru, et nad päris tundlikuks sai pekstud. Mis ikka.. homme siis jälle jala :o)
No comments:
Post a Comment