167. päev, fartlek, kokkuvõte ja head vana

Täna taas siis fartlek. Kuna peaksin vanaemale Viljandisse külla sõitma, siis tuli tänane treening vara ära teha, muidu oleks see tegemata jäänudki.

Veidi pärast kümmet asusin teele, nii vara pole seni veel kordagi oma ringile läinud. Aeg oli selles mõttes hea, et üldiselt oli autosid vähe, aga palju oli siloveokaid, mis meie majast 500 m kauguselt silo vedasid. Iga kord, kui veok mööda läks, oli just kiirenduse hetk ja siis viskas tuisupilve koos räige silohaisuga näkku, mis tõepoolest võttis hinge täiesti kinni. Sekundi murdosa jooksul mõtlesin, et kukun lihtsalt sellest üleküllastusest pikali.

-12 oli muidu päris karge ja suss lippas all soga ja pudruse lume sees. Raske oli. Ja kui ma pidin ümber pöörama, siis ma terve ülejäänud tee arvutasin mitu kiirendust (fartlekki :o)) veel teha on. Peast oli pühitud, et neid pidi kokku olema 8, olin veendunud, et neid pidi olema 10. Seega tegin lõpuks kokku 9 ja jäin mõtisklema, kuidas ma ühe ära kaotasin.

Eilsed villid andsid tänagi tunda. Ripsmed taas härmas. Ja esimest korda pärast suve tilkus mul otsa eest higi. Sellist nalja pole terve külma talve näha olnud. Isegi 1,5-tunnine jooksuretk ei võtnud nii võhmale.

Kokku siis: 34:55, AVG 177. 30sekiste kiirenduste lõpupulsid: 188, 188, 187, 189, 188, 189, 190, 190, 190.

Selline siis selle aasta viimane trenn.
Detsembri kokkuvõte
Trenne: 22 + 2 kõndi + 1 taiji
Jooksu (sh F ja JH+K): 605 min ehk 10 h ja 40 min
Kõnd: 99 min e 1 h 39 min
Ringtrenn: 67 min e 1 h ja 7 min
Taiji 1 h 20 min
Suuska: 1 h 45 min
Ujumine: 45 min
Koguliikumise aeg: 17 h 16 min
Kuuel päeval ei liigutanud end mitte kuidagi. Oktoobris oli jooksu 15 h, praegu 10.... No mida ma seal oktoobris tegin, et nii palju jooksu oli....

Heategu väikestele spordisõpradele

Ehk särab pühademeeleolu veel mõnes südames ja saab anda väikest abikätt tulevaste olümpiavõitjate heaks. Väljavõte Järva Teatajast:

"Eelmisel nädala algas kampaania Koeru perekodu lastele spordivahendite ostmiseks. Enim läheks lastel tarvis sporditarbeid. Eriti sooviksid lapsed suuski ja suusasaapaid.

Aidata on võimalik mitmel viisil. Koeru kauplustesse on pandud purgid, kuhu võib jätta kõik üleliigsed sendid. Esialgu on kogumisnõud Konsumis, Aruküla poes, Valli lillepoed. Nõusoleku on andnud ka Ülle Lilleäri.

Toetuse saab kanda ka Koeru vallavalitsuse pangakontole (SEB pangas 10702007586006 ja Swedbank 221011988929 , selgitusse märkida Koeru perekodu spordivahendite ostuks).

Kui kellelgi on kodus üleliigseid suuski, kelke või uiske, võiks anda sellest teada aadressil: margitkull@hotmail.com.

Kampaania kestab jaanuari lõpuni. Koeru perekodus elab 12 last. (JT)"

http://www.jt.ee/?id=364049

166. päev, sörk

Sörk 35:39, ca 5,5 km, A 18:28, B 17:11, A avg 164, B avg 176. Overall avg 170.

Täna pulss kuidagi kõrgem. Ei tea miks. Tundub, et külavahel hakkab liikumisharrastus külge. Kohtasin täna üht pensioniealist daami, kes eelajalooliste suuskadega vastu põrutas. Küsis: "Pamela, kui kaugele lähed?". Oleks nimepidi vastu kõnetanud, kuid kahjuks olen siin veel nagu immigrant ning pidin leppima lakoonilise "Sinna ristini ja tagasi"-ga.

Teine kurbus on mu Adistar Control S pärast, mis lähevad taaskasutusse mu ema kepikõnnijalatsitena. Kolm-neli korda sai sõna otseses mõttes orki astutud, rohkem parem ei katseta. Ehk siis taaskord hõõrusid adid jalavõlvile täpselt samasse kohta villid. Ei tea, kas jalg ei harju ümber teiste jalatsite pealt tulles või mis jama, igatahes tsaupakaa nendega.

Aga väga head jalanõud oli. Mõnusad kerged ja eriti meeldis, et oli kõrge tallaosa. Nii palju siis sellest. Söön taas sokulaadi...

165. päev jooksuharjutused ja kiirendused

19:29 soojendust, 4:57 7 jooksuharjutust, 9:03 10 kiirendust, 5:43 lõdvestusjooks.
A avg 167, B 179, C 181, D 175.
Kokku: 39:14, AVG 173.
Põle probleemi.

164. päev ujulas

Ca 1250 m, ca seetõttu, et lugemine läks vist sassi ja võib olla 50 m rohkem, aga ütleme, et 1250 m ehk 50 25meetrist otsa. 264 kcal. AVG 138, max 148. Aeg 45 minti.

163. päev, koerarünnak

Seda ei mõista nähtavasti paljudki, kui raske on minu jaoks iga päev välja minemine ning trenni tegemine. Üks asi on loomulikult raskused üleüldse trenniasjade selga ajamisel ja tüdimus. Teine asi on ümberringi varitsevad ohud. Halvad ilmastikuolud, halvad teeolud, külavahel liikuvad politseist kartmatud (sest neid siin eriti ei liigu) roolijoodikud ning mind kõige enam kohutavad kurjad loomad.

Naabrimehe koer on vist ka enim mainitud ohtusid, mis mind häirinud on. Rumal loom on juba ühte inimest rünnanud. Varem oli ta ketis. Siis otsustati panna karjuse külge ehk siis saab oma kaelarihmalt särakat, kui karjuse piiridest väljub. Nendest kõigest hoolimata pole mul olnud julgust sellest loomast jala mööda minna, välja arvatud siis, kui oma koer või keegi teine julgem ja kurjem on kaasas olnud.

Täna tegime siis Meliga viimase trenni, eilne väsimus oli veel sees ja tegime lühema otsa. Minnes juba oli koera näha, tulime tagasi ja siis istus ta perenaise kõrval. Nii pea, kui meid silmas, tormas väga vihaselt lõrisedes otse peale. Jäime seisma, perenaine karjus, kuid kasu polnud mingitki. Hüppas üles ja käppadega Meli peale, Mel lükkas ta eemale. Seejärel kargas jalga kinni. Rapsimist ja sahmimist oli kuni lõpuks läks perenaise juurde tagasi... Jooksime ehk veel 30 sekundit edasi ja ma rohkem ei suutnud. Puhkesin vihast nutma. Oleksin hea meelega koera perenaisele kohe välja karjunud, kuid kartsin, et siis lööb koer juba mulle hambad kõrri.

Ja nii ma vesistasin pool tunnikest, helistasin, et vajalikud meetmed saaksid rakendatud jne. Ma ei leia, et koera peaks magama panema. Viga on peremeestes. Kui koer on juba korra rünnanud - võtke midagi ette!! Nüüd juba kaks korda. Kui midagi ei muutu, siis hakkan ma kurikaga sealt mööda jooksma ja olen valmis ka sellega äsama. Järgmisena muretsegu siis juba chihuahua.

Ja ka see pole normaalne, et koer võib vabalt avalikule teele vihaselt joosta ning mina pean iga kuradi kord enne jooksu sõitma autoga 300 meetrit, et sellest koerast mööda saada. See pole normaalne!

Olgu, aga seis oli selline. 29:20, keskmine pulss 166. Max pulss 189, mis hüppas selliseks seistes koerarünnaku ajal.
Siiani on kehv tunne sees ja raske olemine.... Ei ole just motiveeriv homseks minekuks.. Kui ainult keegigi teaks, kui rasked need trennid minu jaoks on. Pidada selliste tunnetega 163 päeva vastu. Ma võtan ise enda ees mütsi maha!

162. päev, "piirid ja nende nihutamine"

Trenn Meliga, esmakordselt jooksin 1,5 tundi vahelduvas tempos ca 13 km.
Kilomeetri ajad, mille pikkus varieerub vastavalt autoga tulnud mõõtetulemustele.
Esimene tundmatu lühike ots: 2:54.
I km 7:30
II 7:12
III 6:36
IV 7:11
V 6:40
VI 7:01
Taastumine: 176, 152, 140
VII ehk tagasitee esimene 6:23
VIII 6:55
IX 7:02
X 6:38
XI 6:28
XII 6:49
Viimane tundmatu jupp tagasi: 2:40.
Pulsi kogukeskmine: 169. Kardan, et see peaks rohkem olema, sest pulss oli enamiku ajast üle 170.

Koguaeg: 1.29,55, siit miinus ca 2 minutit, mis kulus taastumispulsi võtmisele. Km aeg ca 6,47 minti.
Minnes: 44:24, tulles: 40:05.

Üldiselt oli kerge. Ja nagu ikka, siis jõudes 6,5 km tähiseni, mis pidi tagasipöörangut tähistama, siis mõtlesin, et tagasi küll ei tule. Mida rohkem tuttavamad majad hakkasid taas silmapiirile tulema, seda lihtsamaks läks. Ja muidugi oli palju kasu ka Melist, kes terve tee mu vaikust kuulas.

Oktoobri 10 km ei anna võrrelda. Täna ei pushinud üle ega lidunud surm silme ees. Tempo oli minu jaoks ok, kuigi jalad olid kohati nagu pakud all ega tahtnud lõpuni maast lahti tõusta. Aga tõeline väsimus on saabunud alles nüüd. Meeeetsik rammestus. Saunaga sai kintsud turgutatud, ahjus kohe valmis juustuga kala ja kartulipüree, caesari krevetisalat juba naha vahel ja piparkoogi sokulaadi kook ka oma järge ootamas... Pagana kahju, et kõht nüüd tühi enam pole... Meli arvates võib minust asja saada, kui külm vahepeal ära ei võta.

161. päev, puhkus

Täna ainult lumerookimine. Hoplaaa - varsti uude aastasse.

160. päev, häid jõule

Imekaunist ja tervislikku pühadeaega kõigile mu trennipäeviku lugejatele, jah teile mõlemale, ning head asjatamist edaspidiseks.

Täna: 29:18, AVG 171, pool ajast tugev tuul ja tuisk vastu. Üsna alguses hakkas miski varvast torkima ja kannatasin terve tee väga suure torkimise käes. Olen ka Melile öelnud mitu korda oma põhimõtet: kui on midagi vaja teha, siis kas või hambad ristis lõpuni. Nii ka täna. Proovisin varbad kronksus, varbad laiali, siseküljel, välisküljel, nägu krimpsus, nägu normis, aga torkis täiega. Lõpuks avastasin soki seest kaks verist ubinakest. Tundub, et ühe küüs kraapis teise sisse väikse augu, heheee...

Võtsin täna aegu ka. 600 m 3:52, 1 km 7:12, tundmatu jupp edasi 4:01, tundmatu jupp tagasi 3:40, 1 km tagasi 6:40, 600 m tagasi 3:49. Minek siis 15, tulek 14:18 ehk 42 sekki kiirem. Nii palju siis vastutuisk mõjutab. Aga tagasiteel läks ka varvaste olukord valulikumaks.
Kokku siis umbes 4,4 km.

Head õgimist kõigile. Vähemalt minul on tänase jooksu abil väiksemad süümepiinad :o)

159. päev, jälle tavaline

Täna 45:02,8 minti. Edasi-tagasi enam-vähem sekundipealt sama kiiresti, tagasi ehk 2 sekki aeglasem. Üle 6 km sips. AVG 166, A 162, B 170.
Taastumine autos istudes: 167, 128, 118. Taastus ca 45 seki peal. Väga kerge taaskord.

157. päev, tavaline

Täna 30 minti, kui õigesti lugesin, siis tempos 170 sammu minutis, väga kerge. AVG 167, A 15:00, 163, B 14:36, 171.
Üritasin tagasiteel hr piksevardaga võidu teha, jäin loomulikult haledalt alla. Kogu moos.

156. päev pooletoobiselt

Täna lihtsalt magasin, nagu ikka. Tegin tööd ja siis imehead koore-seenesuppi, kütsin ahjusid ning lõpuks vajusin magama. Kui üles ärkasin, siis oli juba kottpime. Et kuidagigi päeva kasulikuks teha, mõtlesin lähen õue koeraga mürama.


Riided selga, pulsikella ja rinnahoidjad jätsin lauale, sest plaan oli niisama tuierdada. Aga kui juba õue sain, siis läksin koera ja taskulambiga kottpimedas teele. Tegin ca 9mindise tiiru. Siis mõtlesin, et võiks juba JH ja K ka teha. 7 JH ja 8 K. Siis tegin lõppu veel ca 5mindise tiiru, seekord metsapoole. Aga kui jõudsin suure palgivirnani, siis kujutasin ette, kuidas sealt hüppab kohe kaela suur ilves, siis otsustasin koeraga tagasi kodupoole kepsutada.

Ega see taskulamp suurt valgust andnud ja kottpimedas, kus lähim tänavavalgustus on 7 km kaugusel, siis on päris hirmus.


Aegadest ja pulssidest ei tea midagi ning märkimisväärne on ka asjaolu, et ilma rinnahoidjateta on veidi valus joosta. Ei kujuta ette, mis veel siis suurte pommide omanikel võib hüplemisel olla - ouch! Ei pane sugugi imeks, et Rumeenia tennisist Simona Halep (pildil) lasi oma rindu aasta tagasi vähendada (http://sport.postimees.ee/?id=140522). Kuigi niivõrd rikkalikku loodusliku anni peale jätaksid paljud naised pigem juba sportimata....

Nii palju siis rindadest.

155. päev, pikem otsake

Täna tuli taas end sundida, välja sai päris hilja, ca 15.30. Terve tee pidasin plaani, kui kaugele ja mida teen. Ülesanne oli 7-8 km tõusvas tempos.

Kuna kilomeetreid ei teadnud oma uuest alguspunktist lugeda, siis arvestasin 8 minuti kohta uue pulsi. Esmalt 165, siis pärast 8. minutit 170, pärast 16. minutit 175, 180, 185 ja nii kuni 195ni, vähemalt plaani järgi.

Alguses tuli veidi pingutada, et end 165 peale sättida, 170 oli juba lihtsam ja kõige kergem oli hoida 175t või 180t. Tuul ja tuisk oli vastu, lumi ja tihti ka jää talla all. Autosid vooris ka, mis iga kord lõid tuisu ja külmaga hinge kinni. Tänaseks laeks jäi buss (mida ma kirjutan?!?), khm, pulss 184-186 kanti ja ei hakanud veel hullemi kimama, et 190 või 195 kätte saada. Meenutades oktoobri 10t kilti, siis ei tahtnud veel järgnevat viiepäevast pasanteeriat üle elada.

Lõpuks arvutasin ka välja kilomeetrid, kuhu maani peaks minema. Viimased kilomeetrid läksid päris pimeduses, taskulamp varbaid valgustamas. Ausalt öeldes oli päris kerge. Päris kerge, kui end oksendamiseni ei pinguta, aga sinna lähedale. Minule vägagi sobilik tempo. AVG 176, max 187. 8 km ja aeg 55:10. Taastumine autos istudes (kuigi lõpus oli pulss ca 184, siis umbes 10 sekki läks kella taaskäivitamisega raisku): 174, 138, 121. Taastus 1:20 peal.

Täna oli väga kena. Rahul. Kerge!

5 kuud täis

Nähtavasti rekordiline vastupidamisaeg, kuigi viimane nädal on möödunud ühest august teise. Nii ka täna augus. Aga sellegipoolest palju õnne mulle ja palju palju jaksu vähemalt veel ühe kuu täitumiseks, et saaks näha, mis pool aastat trenni ühele diivanikartulile teeb.

153. päev, petsin end jooksma

Nagu mõistagi, siis pole ma suutnud juba Monikast saati end korralikult teele peksta. Eilse magasin sõna otseses mõttes maha, täna siis pidin kuidagi kavalusega end meelitama. Täna oleks piisanud ka õnge kannikate vahele pistmisest ning landiks šokolaad. Siis oleks jooksnud terve tee nii et vähe pole, šoku silme ees. Nimelt, mu magusavarud ammendusid eile ja olin täna juba hullumas.

Olgu, tuli muu nipiga saada. Meesai ja šokolaadikreemisai värskelt naha vahel, hakkasin tasapisi trenniriideid selga panema. Mõtteid jooksule üldse ei viinudki. Mõtted eraldasin täielikult. Tegin seda rutiinselt, nagu peseks hambaid või pühiks lauda, no nii muuseas, et aru ei saaks, mis toimuma hakkab. Ja kui siis õue astusin, siis olin isegi üllatunud - ohooo, kas ma hakkan nüüd trenni minema või?

No ikka-ikka. Olud -15 kraadi, kell ca 15, liiklust meeldivalt vähevõitu, koerad rahulikud. Ja oiii, milline minek ja kergus. Sellist kergust ei ole kaua-kaua õues tundnud. Kõik viimased korrad on olnud ikka väga pingutatult ja raskelt. Loomulikult ei saanud ma head korda raisku minna - tegin sips pikemalt kui ette oli nähtud. Kilometraaž ca 5,8, aeg 40:23, edasi-tagasi pea sama kiirelt, tagasi ehk paar sekki kiirem. AVG 166, max 177. A AVG 163, B 170. Taastumine autos istudes: 170/ 136/ 124.

Täna oli väga hea. Ainult kintsud olid pärast tulipunased ja sõrmed siiamaani aeglasevõitu. Nägu külmetas ka ohtralt. Prrrr. Oh, kui hea on ahju ees kannikaid soojendada...

151. päev taijis

Täna terve päev Tallinnas ja õhtul 1,5 h taijis, lähemalt Tervis Plussi jaanuarinumbris. Läääääbiiii.

150. päev, siseruumis

Täna taas ringtrennipäev. Tahtsin veerand tunnikest ette sörkida saalis, aga tänu tuiskudele vähenes see aeg vaid viiele minutile. Aga tunne oli see eest tunniajase trenni eest. Jalad kerged, minek kerge, tempo kiire, jooks missugune!! Samme ligi 170 minutis, pulss üle sellegi, aga oi, kui hea.

Ringtrenn möödus, nagu ikka, kergelt ja lõbusalt. Väga vahva oli. Keskmine pulss, sealhulgas jooks, 150. Läheb juba paremaks... Täna näitas kaal ka 50,5, vähemalt see tegi tuju paremaks, et mu üliõgimised pole raskeid tagasilööke andnud.

149. päev, tasakaal paigast

Hmm... Eelmisel nädalal tabas mind jooksuülevoolavus ehk siis ainult trenni-trenni-trenni, nägin jooksmist unes, mõtlesin ärgates ja magama jäädes ainult jooksule. Ja siis jäi lumevangistuse tõttu sellesse suurde eufooriasse auk ning kukkusin täiesti teise äärmusesse.

Oma rõõmsad päevad vangistuses veetsin kurguni süües ja laiseldes.... no ja siis ei tahtnud ma trennist enam midagi kuulda. Absoluutselt. Pea liiva all, uks saja tabalukuga kinni, käed-jalad seotud.... Jubeeee... Üks auk teise otsas.

Täiesti vägisi ajasin end täna välja. Ja kui pulsid kargasid praktiliselt kohe üle 170, 180 ligi, siis tundsin lausa viha, et mille kuradi pärast ma siis seda teen?!? Mõned päevad jäävad vahele ja nagu mitte mingit baasi pole all, kõik käega pühitud. Raske. Autod ajavad närvi. Tuul on vastu. Jalad rasked. Pulss kõrge. Pettumus aina kasvab.

Aga 35 minti sai tehtud ja enesetunne taas üle mitme päeva hea ja kaalukauss natukenegi balanssi tagasi liigutatud. Kui seda ei tee, siis õgin aga edasi.... AVG 176, A 175, B 179.

147. päev lumevangis

Kuigi eile pidi olema linna- ehk puhkepäev, siis paraku polnud mingi valemiga võimalik siit välja saada ning sellest sai lihtsalt puhkepäev. Välja arvatud 2-3 lumekühveldust, et tee küttepuudeni oleks vaba.

Täna jõudsid sahad meid vabastama alles pärast 14, mis tähendab, et trenn tuli teha roomates. Üritasin joosta, aga see oli mõttetu üritus. Pulss hüppas kahe sammuga lakke. Võtsime video peale ka, aga see ei paistnud pildis sugugi nii hull kui see tegelikult oli. Väga raske oli liikuda.

Suurel teel tegin paar jooksusammu postkastini, mis oli paksude pükste ja suurte saabastega küllaltki raske ning siis tagasi koju. Km ca 2, aeg 48:20, AVG 164. Pluss tänane lumekühveldus lisaks. Homme peaks teele juba päriselt jooksma saama.
Videot ei saa näha Saksamaal, sest väidetavalt rikkusin autoriõiguseid..... mnjaaaa...

145. päev, hull, hull, hull, hull ilm....

Kui terve suve ja sügise sai õue vaadata, et oi kui kehvad olud ja välja minnes selgus, et ei tapa see palavus või vihm kedagi, siis täna oli vastupidi. Torminaine Monika oli kohale jõudnud, kuid siit toast paistis, et põle see torm miskit hullu. Nagu see pole ammu enam üllatuseks, siis eksisin taas.
Kohe algus oli vastu tuult... No ma ei leia sõnu selle kirjeldamiseks. Ainukesena mõistavad seda ehk need, kes täna lageda põllu peal jooksid. Olgu ka eelmainitud, et ma viskasin täna üle pika aja silda ja sellega oma selja nii rämevalusaks keerasin, et enam peadki ei saa pöörata - ajab juba naerma, ausalt.

Torm oli igatahes kõva, nii kõvasti peksis lund, et silmi ei saanud lahti hoida - loomulikult ei saanud ka pead ära pöörata, sest selg oli valus. Siis lippasin nina maas. Õnneks oli koer kaasas, kes enam-vähem teadis, kuhu minna. Igal pool lumevallid. Vahepeal sumpasin kõnnisammul põlvili lumes, sest pulss oli kohe alguses 180.

Rasketes oludes aitavad mind kujutluspildid. Tänaseks teemaks võtsin lennuõnnetuse Antarktikas... küsimus muidugi oli see, kuidas ma koeraga sinna sain, aga no see oli vaid kujutlus. Ja sedamoodi tänane jooks ka paistis. Igav lumi ja tühi väli, tuisk, torm, tuul, tatt rippumas maani... Ja kogu aeg mõtlesin, et ega ju Mel ei pahanda, kui ma selle otsa lühema teen, ja teise otsa, ja kolmanda.... ja neljanda... Soojenduse 20 mõtlesin küll lühendada, aga siis leidsin traktorijälgedes tee, mis viis metsa. Seal oli täitsa rahulik, ainul puud kääksusid kaeblikult ja panid tipus tuultele vastu. Tagasiteel pidi koer käe liigesest välja tõmbama, sest ta avastas järsku hiire ja tõmbas NAKSAKIII! jõle järsku, et hing jäi kinni. Ehk oleks pidanud rihma teise kätte võtma, vahest oleks mu teise käe ja selja paika rebinud.

Kuigi ma kauplesin igal sammul, et teen vähem, sest no olud on ju rasked ja keegi ju ei pahanda, siis ometi panin tatt ripakil lõpuni. JH + HÜ. Ristsammuga külg ees jooks oli küll uuu, sest üks käsi ei lipanud sugugi. Ja jooksuharjutusteks lahti lükatud rada tuiskas ca 2 mindiga täis, pointful...

Nii, vool juba kõigub...

Ja siis, jalgupidi läbimärg, esimest korda avastasin ka kuklast jäätükke, jõudsin õnnelikult koju.
Täna siis: SJ 20' + JH 7x50m/50m + kergelt HÜ jalalt jalale 10x30m/30m + LJ 5'.
Aeg: 37:36, AVG 169.

144. päev, puhkus suusal

Pärast viimaseid päevi ja eilset liikumisrohket päeva olin tänaseks päris räbal. Lubasin endale täna puhkust, jõuvarud nullis. Tegin pooletunnise hommikuvõimlemise, tiksusin tööd teha ja siis vajusin hoopis lõunauinakule, olin ikka puhas mahl.

Nüüd suutsin kottpimedas end välja ajada ja põllule suusaringile. Eelnevalt vaidlesime veel, kas kottpimedas näeb suusarada või mitte. Ma väitsin, et see on võimatu, vastuväide oli see, et aga lumi on ju valge.. Mwahahaaa... Ühesõnaga valgustas auto poolt suusarada, ülejäänu kottpimedas. Õnneks käib suusatamine keppidega, sest muidu ma oleks jäänud põllu ääres olevast metsast tulevaid rebaseid ja hunte kartma. Keskmine pulss 165, aeg 30:33. Puhkus ikkagi.

Aga pea on vähemalt nüüd selgem.

Ringtreening, fotod

Ringtreening kestis puhta harjutuste ajaga 32:28 minti, puhkuste ajal panin ka kella puhkama. Keskmine pulss 151.
Ringi kuulusid eelnenud harjutused, välja jäid üks kõhulihasteharjutus ja masinal jõutõmme. Teisel ringil raskused suurenesid, kolmas ring oli ajaliselt lühem.

Praegu olen päris parajalt läbi. 10 km oktoobris ei anna muidugi siiski võrrelda :o)

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.

142. päev, taas suusal

Täna taas suuskadel. Rajaolukord võrreldes eilsega sipa parem, maha ka ei kukkunud. 45 minti siis sai täna vihutud, lõppu tegin 10 jooksuharjutust ka, sest jäi kuidagi väheks. Jooksusussid tundusid kuidagi kole kerged ja jalad samuti, kohe lippasid all. Kokku siis 50 minti, keskmine pulss 172. Lisaks kühveldasin lund ja oligi tore päev jälle.

141. päev, esimene suusatamine.. puusal..

Täna siis tõeline puhkepäev, 30 minti suusatamist. Sai selle jaoks isegi raja põllule ekstra sisse lükatud. Oi, kui kahju mul oma Fischeritest oli sellisel rajal. Esiteks turritas õlekõrsi igalt poolt välja nagu kiilanevalt siililt, mullakamarad siin-seal ning rada ise libe nagu jää... Auklik jää.. Kõige rohkem siiski libe. Pärast esimest 50 meetrit ukerdamist sain hoo sisse ja otse matsaki!!! puusaga vasta maad ja muidugi õlg ka prauhti maha, just see, kus mp3-mängija oli. Kannikas tulitas terve esimese ringi.

Siis uurisin veel paar korda, mis sealt maast leida võib ning tegin oma ringid jõulumuusikat nautides ära. Üldiselt on hetkel tunne, et mitte midagi erilist ei teinud. Tunne võrdub ehk tunniajalise kiiretempolise jalutuskäiguga. Ent siiski jah, keskmine pulss 176 viitab päris kõrge pulsiga jooksule, mis peaks jätma väga mõnusa trenni mulje. Aga neeeeh... Ootan uut lumekihti peale - suusatada tahaks küll!! Suusatada oskan ma veel vähem kui ujuda ehk vee peal hõljuda ent ka oma väheste teadmiste juures ajan kukkumised ja muu raja kaela.

140. päev, fartlek... üksi...

Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.

Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.

Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.

Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

137. päev, mõttepaus ja pildid ümbrusest

Selline jõuetus on tabanud - õudne. Olgu, olgem ausad, et jõudu on ja jaksu on, aga viitsimist ja tahtmist napib kottidega. Selline trots on tekkinud jooksmise vastu, et trambiks jalgadega ja vähkreks maas - ei tahaaaaa, ei taaaahaaaa..

Eks ta üks paras jonn ole, aga midagi ei tuleks siin elus teha hambad ristis sundides. Ajad küll kaamli läbi nõelasilma, aga kas lõpuks on tulemus seda väärt?

Ok, suusatada võiks, ujuda ka, aga jooksuisu läks küll kurgedega lõunamaale.

Kuna kummakski täna võimalust polnud, siis võtsin aja maha ja otsisin muud tegevust. Tõmbasin kilekotid jalga, kummarid otsa, panin riide ning astusin õue. Lõin rõõmustamiseks ka pulsikella tööle. Tõin mitu sületäit puid õhtuks ette, lükkasin teed puhtaks, siis võtsin koera ja fotoka ning läksin jalutama. Vaatasin oma tavalist jooksumarsruuti (koer all paremas nurgas), mis ei tekitanud sugugi soovi kummarid heita nind ringile asuda. Liikusime suvel enim kasutatud jõeteele (kumb see meil töllerdaja on jälgede järgi, mina või koer?), mis oli täiesti ulmekas. Koer vajus ninali sisse, mina põlvini. Tulime tagasi. Vaatasin naabrimehe sissevajunud kuuri, mis meenutas katkiste klahvidega klaverit ja viimane klõps Moskvitš 401st mändide all tudumas.

Koer jälle kinni ja nii möödus 51:40 keskmise pulsiga 124. Puhkepäev siis.

136. päev, koeraga jälle

Kuna hetkel autot pole, millega naabrioinast (aka kurjast ja ketivabast koerast) mööda sõita, siis pidin täna taas oma koera kaenlasse võtma. Taas tulid meelde põhjused, miks ma koeraga sörkimisest loobusin. Hüpped autode ette, püherdamine lumes, kusemine igale nurgale, nuuskimine jne. Jalutada võib, aga trenni teha pole mõtet. Lähed iga kaotatud sekundi pärast hoopis närvi ja siis jooksed püha viha täis. Mõttetu ju. A no oli tal ka hea päev. Soojenduseks 25:35 ehk umbes 3,2 km. Järgnesid 8 JH ja 5 K 9:20. Tegin täna vägagi kergelt, eriti kiirendusi. Lõppu 7:45 lõdvestusjooksu. Kokku 42:41, üllataval kombel 162,67 keskmine. SJ avg 161, JH+K avg 166, LJ avg 161. Kuigi harjutuste ajal oli pulss pidevalt 170-184.

Aga väga raske oli täna. Pidevalt kauplesin iseendaga, et teeks ikka vähem ja lühemalt. Ja nägu külmus ka täna ohtralt.

Novembri kokkuvõte: 1.-12. november viibisin Indias, kus sai peaasjalikult tegeleda haiguste, ringisõitmise ja kõndimisega.

Novembris sai tehtud 15 treeningut, seega 15 trennivaba päeva. 109 minti kõndi, 33 minti ujumist, jooksu, sh jooksuharjutused-kiirendused ja fartlek, 380 minutit ehk 6 tundi ja 20 minutit. Möödunud kuuga võrreldes vägagi kõva kukkumine.

135. päev, ujulas

Kuna oli linnapäev, siis joosta ei jaksanud.
1 km konnaujumist, 33:44.4. Esimest korda siis kellaga - ohoo, vee all kellaga, päris põnev. Kogukeskmine 145. A 16:52 avg 143, B 16:51 avg 146. Teise otsa tegin siis ühe seki kiiremini, wii. Pulsid päris madalad. Aga no ka ujumine, mitte hüplemine tuisus. Kuigi mõni kuu tagasi oli keskmine 180 (tagantjärele mõeldes tundub kuidagi uskumatu, et nii kõrge võis olla).

Tänase päeva juhtmõte (mis ühtlasi kattub ka mu üleüldise uskumusega): minu arusaam korralikult tasakaalustatud dieedist on kummaski käes küpsis.

134. päev, jääpurikad silmis

Täna 53 minti, A avg 161, B avg 165, kogukeskmine 163. A 26:34, B 26:30. Kokku ca 7 km. Minek suures lumesajus. Samm kerge ja ookaa, oleks võinud ka tunka panna.

Kui jõudsin tagasi koduukseni, nägin klaasilt, et ripsmeisse oli külmunud üks purikas. No härmatumine on tavavärk, aga no purikas! Tehke taas järele!

133. päev, karges lumes

Jah, fartlek on kogu treening, aga kuna jooksukiirendus on kole sõna ja liiga pikk kirjutada, siis meeldib mulle kiirema jooksu kohta, mis on lühiajaline ja peidetud pikka jooksu, öelda fartlek. Nummim ikka ju! Fartlek-fartlekid.

Kuna üleeile oli raske treening, siis selge see, et eile pidi hea olema. Nii oligi. Täna samuti kerge. Tänast rasket teelesaamist varjutasid eileöised eluhullud-ulmelised sündmused. Kõigepealt tants kikivarvul (jälle mu kontsajamad) päkkade surmani, lisaks kolmeni emotsionaalselt... oeh.. väga rasked üleelamised. Seega oli küllaltki raske end teele seada. Viis tundi und on minu jaoks ilmselgelt vähe.

Olin omadega paistes, kuid üsna pea ülikarges lumest sädelevas ilmas lonkides hakkas ka enesetunne paranema. Jälgisin end veidi ka kõrvalt. Pulss, mil ma pole suuteline enam kaaslasega rääkima on juba ca 145.

Koguaeg 41 minti. Minnes 20:12, tagasi 20:48. A avg 159 (20 minti alla 160se pulsiga - olen loomulikult väga rahul), B avg 162,3. Kogukeskmine 161 - vau! Distants ca 5,2 km.

Lõppu mõned jooksuharjutused.

132. päev, fartlek taas

F 9' + 4x30''/ 3' + 7x30'' / 2' 30'' - Meli valem, mille kohta pole mul aimugi, mis see tähendab.. Aga väidetavalt ma seda täna tegin.

Igatahes inimkeeli oli täna ca 6 km, aeg 41:01 min. Minek 21:01, tulek 20. A avg 168, B avg 180. Kogukeskmine 174. Vahel vist 11 kiiremat 30sekilist jooksuotsa, minuti lõpupulsid 183-195. Üle pika aja jälle see 195 tunne. Selline tunne, et kogu keha torgib ja kaktusepall tahab kõhust hingamisteede kaudu välja saada. Viimati sai seda 29. oktoobril tunda.

Fartlekid olid kenad. Esimese otsa lasin rahulikult hea varuga, tagasi paar otsa pingutasin ikka täiega, aga Meli arvates pingutasin üle. Siis kui lasin jälle lõdvalt, siis pingutasin jälle alla.

Ilm oli karge ja meeldiv, ring möödus ülikiiresti. Imestan vaid võrdlust eilsega, kui ma puhtalt terve aja loivasin ning selle kogukeskmine pulss oli vaid 2 lööki madalam kui tänase 5,5 minuti kihutamisega 41mindiline andmine. Ma ei saa iseendast aru....

Mel kommenteeris aga nii: "Väga hea trenn oli, Sul pole kogu selle aja jooksul nii head trenni olnud. Aga see polnud ülepingutamine. Ühe sutsu 30 sekki jooksid enda kohta üllatavalt kiiresti, aga tehnika lagunes laiali. Fartlek ongi see, et harjud koormusega ja see aitab areneda edasi. Tagasi tulles jooksid 90-92 sammu, mis on super ja peabki proovima selle ideaali lähedale. Ei saa 80ga ega 102ga, mida teed ehk 2 korda ja siis ei jaksa enam ning trenn ongi läbi."

131. päev, läbi okastraadi

Oi, kui raske täna oli. Täna üleüldse keerukas päev ja raske keskenduda, tuiskab peas. Lisaks oli minnes samm üliraske. Tundus mõttekam jalutada, sest sörgisamm meenutas pigem hüplevat jalutuskäiku. Üritasin sellele ka sobivat metafoori leida, aga sõna okastraat ei tulnud meelde, ka see oli ümbritsetud tollest samast. Paksult riides, miinus 4 kraadusovi, talla all kõvaks sõidetud lumi, pulsid kohe laes. Viimase tuisugagi oli kergem, see tegi vähemasti mineku lõbusakski.

Eeldasin kohe, et tagasi lippan kiiremini ja pärituules, mistõttu tegin esimese poole pikemalt 18:34 ca 2,5 km. Tagasi oligi teine tera. Enesetunne oli parem, kergem oli ka ja sõna okastraat tuli meelde. Tagasi tulingi üle minuti kiiremini: 17:31. Pulsid 169 ja 175, kogukeskmine 172. Koguaeg 36:05. Taastumine autos istudes: 178, 148, 121 ja 1:03 peal tuli 118.

Ahjaa.. Aaviku talust hüüti mulle: "Jõudu-jõudu, Pamela!!!" Mu nägu saab siin külavahel juba tuntuks, isegi koerad ei haugu nii vihaselt :o)))

Üks ps veel. Üle mitme kuu lõi taas külge meeletu valu, mis pea põlvili surus. Kunagi kahtlustati neerukive, aga see vast mõistatuseks jääbki. Aga no pagana valus oli ikka.

Oktoobri kokkuvõte: Oktoobris oli 26 treeningut ehk siis 5 päeva, mil ma ei teinud absoluutselt midagi. Oktoobris oli ka kaks võistlust. Ujusin 1 h ja 25 minuti jagu, poksitrenni oli 75 minutit, 50 minutit jõusaali, sörki (sealhulgas jooksuharjutusi) 15 tundi ja 45 minutit (945 minutit) ehk siis ca üle päeva tunniajaline sörk. Vaieldamatult minu füüsiliselt aktiivseim kuu.

129. päev, tuisune

Koguaeg 25:29, ca 3,3 km. Minek 12:35, 1,6 km, keskmine 171. Tagasi jõudsin 1 minut kiiremini, mistõttu töllerdasin veel ja oli 12:53, keskmine 180. TP 178, 154, 139 võetud püstiasendist. Kogukeskmine 175.

Pidi nagu 5 minti soojenduseks olema ja siis veidi kiiremas tempos edasi ajama. Pulsside järgi nagu oligi tempo kiirem, aga reaalselt oli olukord lihtsalt selline, et suss libises all, raheterad torkisid silmi, tuisk tõukas tagasi ning lippasin oma tavapärases tempos. Pulsid kohe iseenesest lippasid lae alla. Aga ausalt öeldes oli täna üle pika aja toredaim ja mõnusaim treening. Ning just selle hullu ilma pärast, mis meenutas jõule ja rockylikku katsumust.

Ahjaa, tore avastus eilses pimedas pulsikellaga. Kui kella tuua rindade alla ehk anduri juurde, siis viskab tule põlema ja näitab hetkepulssi. Ägäää!

128. päev

Ca 4 km, 30.57, kell 16.15, hämar, lõpp pimedas, lörts, jää ja lumi. I pool 15.32, keskm 171, II pool 15.24 ja 177.
Pulsid kõrged, enesetunne hää. Taastumine autos istudes: 176, 142, 124. 119 tuli 1.16.

127. päev, põllujooks

Ammu oli aeg jooksuharjutusteks, täna see päev ka siis oli. Soojendus 15 minti, keskmine pulss 164, neli lööki madalam kui eilne 15 minti.

Siis tegin päkajooksu, sääretõste, põlvetõste jne, hakkasin ristsammuga külge tegema, kui märkasin, et mingi tont jälgib mind. Loomulikult oli see taas üks lahtine koeralontrus. No ja oma hirmudest koerte suhtes ei pea vist rääkima. Vehkisin veidi kätega... selleks, et hirmust tardununa natukenegi sooja saada. Siis kähisesin ja trampisin jalgadega.. Seepeale otsustas ta pigem minu poole hakata sammuma. Kui ta aga korraks kõrvale vaatas, siis panin turboga põllule lumekuhjadesse plagama. Jalad läbimärjad, jõudsin suure ringiga asfaltile tagasi ja panin nuuksudes autoni. Kiirendused jäid ära. Teine ots tuli koos JH 13 minti, keskmise pulsiga 179, põllul üle 190.

Lisaks kõigele muule on Adid endiselt villitekitajad, uus pulsivöö vajub pidevalt alla ja mu tänane endakombineeritud suvalistest riietest leiduv spordiriietus oli palju meeldivam kui päris jooksuriided.

126. päev, edasi!

Veel üks.

Ca 4km. Kogukeskmine 171. I ots 15 mint 15 sekki, keskmine pulss 168, kerge vastutuul. II ots 14:35.9, 174. Koguaeg 29 m 40 sekki.
Taastumine autos istudes: 172, 145, 121. 119 peale jõudis 1:04 peal.
Kell on äge vigurdus, väga meeldib. Täna tundsin üle väga pika aja, et mulle meeldib joosta. Tempo oli maruaeglane, aga ometi just õige, midagi ei pidanud kogu aeg mobiili sisse märkima, vaheldama kõnniga, keskenduma ühele või teisele asjale. Täna oli hea tegu. Ja minu enda sisemine tunne keskmiste pulsside kohta, mis ma olen mutipeletajaga arvanud, klapib uue kella arvamusega.

Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

122. päev, veel üks

Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.

Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.

Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.

Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.

Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((

121. päev, ikka nullis, edasi või mitte?

Olen nüüd selles punktis, kus olen olnud kümneid kordi varem. Tavaliselt jõuan sellesse punkti 1-2 kuuga, 3 max, nüüd olen 4. kuu täitumise eel lõpuks seal. Ehk siis tundub kõige lihtsam variant olema diivanile edasi jäämine. Täna tundsin, et niivõrd kerge on loobuda ja jääda koju.

Sellest hoolimata sundisin end kokku ja läksin vähemalt katsetama, et kuidas oleks VEEL ÜKS trenn ära teha.. Noh, nö trenn. Kuna Meliga pole eriti ühendust saanud, siis tuli täna omaloomingut teha. Samas põen siiamaani üliraskeid läbielamisi tervisliku seisundi tõttu ning mingit suurt looma must nagunii pole. Tegin ca 2. nädala skeemi ehk siis 3 minti kõnd, 1 mint jooks. Nii 8 laksu ehk siis kokku 32 minti. Kuna tagasitulek oli tuules ja aeglasem, siis tuli 33 minti.

Ühe jooksumindi lõpus võtsin sellised pulsid: 200, 198, 197, 199, 200, 195, 195, 194.


















Ok, see tegelikult päris nii polnud :o)
Oli hoopis: 159, 167, 162, 166, 170, 182, 168, 177.
Kuna mutipeletaja on ikkagi mutipeletaja, siis võisid need pulsid olla tegelikult ka väiksemad. Samas on haigusvimm endiselt sees, taltsutasin koera, auto sõitis väiksel teel vastu jne. Keskmine pulss on kella järgi väidetavalt 166. Kurb, kui mõelda, et enne äraminekut oli selline number mu 5 km JOOKSU keskmine. Kui veel võrrelda, et 17. päeval oli sama skeem, kuid 2 minti jooksu vahele ja toonased pulsid olid: Pulsid: 179/ 181/ 182/ 182/ 185/ 180, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma olen teise nädala juures tagasi. Ausalt öeldes... enam otsast peale ei suuda alustada....

120. päev, nullis tagasi

Indiast siin nähtavasti ei jaksa pikemalt kirjutada, liiga palju ulmekusi. Õnnestus siiski ühe korra tiir ära teha ja seda 30 minti jooksulindil, kus higistasin palavusest nagu põssake.

Kuskil eelviimasel ööl sai liiga konditsioneeritud rongis magades külmetatud ning seda põen siiamaani. Rääkimata tänu nohule jõletumatest valudest 3 korral lennuki maandumisel.

Kõigest ja nohust hoolimata ronisin täna välja ja tegin sips alla 35mindise tempokama kõnni. Kuigi mutipeletaja näitas 104 ja 225, siis keskmiseks tuli ca 133. Joosta seekord veel ei tahtnud. Vahepeal käisid ka palavikulised värinad, ei hakanud end üle pingutama.

Samas tekkis täna tõsine jõuetus ja viitsimatus. Ma ei tea, kust leida küll motivatsiooni, et taas treenima hakata. Ei ole seda jaksu. Ei suuda taas nullist alustada. Igasugune ind on kadunud. :-(

109. p2ev, elusalt Indias

Kaua aega pole, seega tuleb lyhidalt kirjeldada seniseid katsumusi. Reedel p2rast 10 km alanud k6huh2da on nyyd 5 p2evaga l6puks taandunud.
L laevaga s6ites oli lihtsalt paha olla, Rootsi j6udes iiveldas nii r2medalt, et tahtsin 2ra surra. Autoga lennujaama s6ites l2ks vaikselt yle. J2i ainult k6huvalu. V2simus ja k6huvalu. Otsisime ja tuiasime p2ev l2bi ringi, et leida 88bimiskohta kuna mul oli olemine niiv6rd halb, et lennujaama p6rand ei tulnud k6ne alla. Seda me ei leidnud. Leppisime hyljatud diivaniga lennujaama nurgas. Kuidagi tukkusin valude ja ebamugava asendi vahel 21st 5ni. Siis l2ksime chekkima, aga siis alles trall algas. P6hi l6i koos valudega lahti. Teel ukrainasse h6ivasin pea terveks teeks tualettruumi... oehh... Ukrainas oli veel hullem. Valud, kurnatus, v2simus. K6ht aina hullem. Seal kuidagi tukkusin kuskil pingi otsas, et jaksu taastada. Enne lennukile minemist tundsin kergendust.
Lennukis panin m6nuga rasvaseid kartuleid, sest yle mitme p2eva tuli isu tagasi. Big mistake. Siis tabas ka valude kulminatsioon. 6 h lennus6itu Delhisse kannatasin lakkamatute, tohutute ja pidurdamatute valude k2es. p2ris t6siselt, ma m6tlesin isegi hyvastij2tuk6ne valmis. Maandumisel ei saanud isegi pead p88rata, sest oli p6rgulikult valus.
Viimased energiavarud koos, tuli end vedada maale ja siis j2ime pagasit ootama - 2ks tunniks ja l6puks ikka olime yhest kohvrist j22davalt ilma.
Kell 5 hommikul j6udsin 88 l2bi valude k2es piinelnuna hotelli, alustasin taas hommikul valutamist ja pasanteeriat. Kaalusin tolleks hetkeks n2htavasti juba 40 kg, n2ost turritasid kondid v2lja ja silmamunad olid kollased. Lepov2rk veel viimast korda sisse, lisaks s8etabletid. Nyyd olen 6nnelik k6hukinnisuslane.
Ehk tagasi tulles j6uab mainida ka kohaliku elu teemat. Lyhidalt 8eldes, siis haiguse t6ttu pole jooksma l2inud veel ja siinsete olude t6ttu vist ei l2hegi. Irv.

105. päev, siirdume puhkama

Eilse raske treeningu täiesti valeks järjeks said 2 klaasi veini ja rasvane wrap, spordijook ka. Õhtu otsa ja ka terve öö iiveldasin, põhi lendas alt ja muidu oli väga rõve ja halb olla. Täna pakin asju ja siirdun mõneks ajaks Indiasse puhkama. Näeme novembri keskel!

104. päev, pool tundi 186 pulsiga - tehke järele või makske kinni!

Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.

Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.

Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.

Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.

"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.

Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.

Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.

Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02

Maksimaalne pulss 196.

Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.

Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...

103. päev, elu esimene fartlek

Tänane fartlek oli sissejuhatuseks päris jooksumaailma :) põhimõte on Meli fartlekil iseenesest lihtne: esiteks aitab see treening kohaneda tugevamate treeningutega ja teiseks valmistab organismi ette suuremateks koormusteks. Nii sissejuhatav nö soojendussörk kui ka põhitempost kiiremate jooksude järel joostav osa peaks olema tavalisest sörkjooksust kiirem ja seda tempot peab jõudma säilitada treeningu lõpuni. Sama põhimõte kehtib kiiretel jooksudel hea ja tiheda jooksurütmi säilitamisel koos enese jooksutehnika kontrollimisega. Esimese fartleki skeem oli järgmine: 9' + 8x30" / 2' 30" . Viimane sutsakas oli täna 40 sekki. Pärast väikest pausi lõppu veel JH 4x50m/50m + K 4x50m/50m ja lõdvestussörk autoni ca 6 minti.
Fartleki AVG vastutuules minnes 170 ja tulles teine pool 180, kokku 175. Taastumine: 191, 180, 154 max pulss 191, taastus 2.23.

Ei miskit rasket, ookaa. Olin täna maru asjalik, hakkamist täis ja sain kõigega kenasti toime vaatamata Meli korduvatele lootusetutele üritustele eest ära joosta :)

102. päev, kapsapuder

Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.

Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.

Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..

101. päev, 100 kriitikavaba möödas

Valitsusele antakse tavaliselt 100 kriitikavaba päeva, minu 100 lõppes siis eilsega. Nüüd on lubatud mölisemine ja õiendamine :o)

Täna oli taas väga hea päev. 50 minti hõljumist. Tagasiteel oli väga kerge, õrn, märkamatu vastutuul, aeglasem olin ca 5 seki jagu.

Kõik oli korras, kulges kenasti, mitte mingit probleemi, raskust, väga lihtne ja kerge. Ainukesena ajas närvi totakas Adi tasku, mis on vigurdanud juba ammu ning nüüd üle 100 päeva taas endast märku andis. Tõmbasin lukud kinni. Ja no loomulikult sinna, kus mobla oli, jäi vooder vahele ja rohkem taskut lahti ei saanud. See lugu kuulub seeriasse "Pamela totakad juhtumised". Tagasiteel sain kõne. Siis keerasin kõhu paljaks ja tuuleka vastu kõrva ning karjusin torusse, et mul jäi telefon taskusse kinni ja ei saa hästi niimoodi napakas asendis rääkida.

Lõpuks jõuga tõmbasin totaka luku lahti, oleks peaaegu juba hammastega rebima hakanud. Urr!

Aga muidu oli kena. 75% minekuteest kõikus pulss 155-165 vahel. Siis ülejäänud aja kõikus 165-173 kandis. Mistõttu oli minu hämmeldus, et keskmine pulss oli 178. Aga no jusiis minu matemaatika ääretult vilets, et sellistest arvudest keskmiseks 178 ei saa. Lammas, mis teha.
Taastumine autos istudes: 169, 138, 116. See teeb taastumise keskmiseks 196. Ma just arvutasin mutipeletaja abil.

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

97. päev, lumehelves taob silma peast

Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.

Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...

Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.

95. päev, nii ongi

Eile 550 m ujumist Auras, kauemaks paraku aega ei jagunud.

Täna.. ah.. ei viitsi isegi detailidesse laskuda. Olen endiselt ääretult häiritud tänasest kottpimedas jooksmisest ja asjaolust, et lubatud saatja laskis mul veerand tundi huntide ja koerte vahel pilkases pimeduses tuiata.

Aeg 35 minti, millest 21.-31. mindi jooksin paraja tempoga, mitte päris okse kurgus, aga ikka korraliku tempoga. Kella nägin vahelduva eduga autode valgusvihkudes ja siis oli määneski 180 kandis. Seetõttu imestan, et kogu aja keskmiseks pulsiks tuli 177. TPd ei võtnud.

3 kuud täis

Täna siis taaskord tähtpäev - 3 kuud täis. Kui kolm kuud tagasi oli mulle paras koormus 1 minut jooksu, no nähtavasti oleks ka 5ga hakkama saanud, siis täna tähistasin sündmust 1 h sörgikesega. Ja ka tänasel juhul oleks jõudnud rohkemgi teha. Seega kolme kuuga jõudsin ühest minutist ühe tunnini. Normaalne!

Eilne jooksmise tunne päris sees polnud. Natuke palav oli ka, kuigi riided olid peaasjalikult samad, mis eile. 25 minti läksin ja siis tagasi pöördudes sain aru, et tuul oli kogu aeg tagant ehk siis sellest ajast täiesti vastu. 40. minutil olin puhta mannavaht ja lugesin juba sekundeid, et asi läbi saaks. 50. minutil tundsin lõpuks kergust ja olin valmis taas lõpuspurdiks. Kuna tahtsin aga keskmist pulssi teada, siis hoidsin tempot samana.

Arvan, et ka seekord pani kell villa - 1 h keskmiseks näitas 173... Ise oleks pakkunud 177t. Aga no ehk oli siis ikka see. Taastumine autos istudes: 175, 139, 129. Pulsi viskas 180le paaril korral. Siis, kui Mel helistas ja küsis, mis teen. "Jooksen tagurpidi, sest tuul on nii kõvasti vastu, et edaspidi ei kuule mitte midagi." Ja tagurpidi joostes sain ma alles aru, et mu jalad töötavad ka sörkides. Senini pole ma kordagi mingeid jalavalusid või lihastevalusid jooksmise pärast tajunud. Aga tagurpidi andsid reielihased märku - õu, me oleme olemas!
Ja teine 180. oli 50. kandis, kui hea enesetunne algas.

Muidu olin ilgelt häpi ja rahul omadega. Raske polnud. Kergust oli. Oleks võinud veel panna jne. Hea meel oli seniajani kuni Meliga rääkima hakkasime.

Mel: eile??? eile Sa ei jooksnudki
Mina: eile panin 50 minti, kui Sa ei mäleta

Sellele järgnes ahastus..... trükimusta kannatamatu... reis nimega: Guilt Trip...

Ainult et mina ei saanud aru.. Mul olid need kaks päeva nii lõbusad ja toredad.. ja nimetada neid ülepingutuseks.. No ma ei tea... Mul just tekkis mulje, et noh - nüüd oleme siis mu reaalsed soovid ühildanud treeneri ettekirjutustega.. Aga ei. Oli kõigest eksitus :-(

Aga eks ma sain ka mõne rahuldava põhjuse, miks selline koormus pole kõige parem... Kuid täiesti ei rahulda see ikkagi - tahaks alati rohkem teha!!!

92. päev, täna ma jooksin

Eile oli "puhkus". Ehk siis 4.40 üles, 100 km autoga Tallinna, 80 km lindaliiniga Helsinki, trammiga messukeskusesse, 3 h tervisemessil trampimist, sama teema tagasi. 21.30 magasin sügavat und ja nii peaaegu 12 h järjest- uuuull verk.

Täna ca 13 ringile. Minnes oli praktiliselt tuulevaikus. Riietusin omaloominguliselt, sest poole trenniriided olid pesus. Omaloomingulisusega oli igatahes 100% paras - ei külm, ei palav.

Kohe minnes tundsin, et ooo, milline kergus. Samm oli väga hea, kõik klappis imeliselt. Tempo tundus olevat kiirem kui tavaline loivamine. Seetõttu ka pulss kohe alguses 160 kandis ja veidi kiiremini 170 peale jõudis.

Jõudsin 3 km tähiseni ja sealt edasi lugesin 900 sammu, sai 25 minti täis ja pöördusin tagasi. Tagasi tundsin kerget vastutuult. Siis juba tajusin oma vana head mannavahtu ka. Taaskord 40. minutil tekkis lõpmatuse tunne. 44. minutil tõstsin tempot ja panin pikema sammuga lõpuni. Siis lendas pulss lõpuks ka 180ndatesse ja lõpus 190 juurde.

Keskmist pulssi näitas kell 190, mis on täiesti vale. Vaevalt 2 minuti jagu 190neid keskmise kohe samaks tõstsid. Rääkimata sellest, et 80% teest oli nagu 170ga midagi. Aga taastumine autos istudes võis küll nii olla: 181, 145, 138.

ET: Super! Kergus... hea tunne... jaks.... uhuhuuuu!!

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.

89. päev, villis käed

Alles said mu jalavillid ravitud, nüüd siis käte kord. Kerge nostalgia tuleb peale mõhnasid vaadates. Pole neid juba päris kaua aega näinud.

2 km sõudsin soojenduseks, aeg 10.33 (pagana Concepti jalapaelad olid läbi ja pidin neid ca 7 korda taassiduma). 2,5 aastat tagasi üritasin hoida aega 9.45 kandis - kõva kukkumine.

Seejärel harjutused jalgadele, seljale, kätele ja kõhule. Koguaeg jõusaalis 50 min.

Lõdvestuseks 1 km ujumist, sips alla 35 minuti. Käsi krampi enam ei kiskunud - keha on ujumisega harjunud.

Aga nendele tainapeadele, kes ei oska enda järelt raskuseid ära koristada: ###### ###### #####!!!!!!
Ma saan aru jah, et olete ilgelt kõvad mehed ja suudate hack pressil 130 kilo suruda, aga kuidas te nii kõvad pole, et neid raskuseid sealt pärast tagasi tõsta? Kuidas te mõtlete, kuidas ma peaks oma kehakaalu suuruse raskuse sealt otsast ära kiskuma??!?
Ühe kangutasin ära ja lasin peaaegu varbale kukkuda - 50 kg oleks jalale kukkudes isegi veidi tunda! Teine variant, et see oleks kukkunud läbi põranda alla massaažisalongi.

Paraku oli 80 kg pressiks minu jaoks siiski liiga raske ja see masin jäi minu poolt kasutamata. Ja kõikide ülejäänud masinate puhul kulus mul pool trennist raskuste äravõtmisele. Tainad!!

Aga no see selleks. Trenn oli ikka normaljuk ja homme näeb siis, mis lihased tegelikult tööd said ja valusaks jäid.. mmmmm.. hää trenn! hää trenn!

88. päev, asfalt, kruus, põld, mets

Atsihhh!!! Terviseks!
Täna: 50 minti sörki
Tee: asfalt, kruus, põld, metsavahe
Keskmine pulss: 173
Taastumine püstijalu pulksirgelt tuule käes: 174, 160, 149
ET: Väga hea
Tuule käes oli raske, muidu kena ja njetu problemo.

87. päev, maru-maru!

Betti Alveri "Maru 2" kõlbaks siinkohal hästi. Möödunud marud on poisikesed tänase kõrval. Itsitasin isegi tee otsas, sest jooksin sõna otses mõttes kohapeal kuna tuulesein oli ees mis ees.
Vägev maru! Plaperdasin nii kõvasti nagu tuulelipp, vahepeal puhkuse mõttes toetusin tuulele ja jooksin kreenis. Või pigem siis tippisin kreenis. Jooksmisest suurt juttu ei saanud olla. Koera kõrvad ja keel plaperdasid nagu kapselehed. Täna oli vahva!

Aeg: 35 minti
Keskmine pulss: 166
Püstijalu taastumine: 169, 145, 128

86. päev, kus on, kus on kurva kooduuu

See on ainus meloodia, mis mulle tänase lihasevaluga meenub. Ma isegi ei saa aru, kust kohast mul EI valuta. No nii suurt lihastevalu ei mäleta ma küll, millal viimati oleks olnud.

Aga mis sest. Kuigi liikusin ringi nagu 300-aastane vana kõbi, siis õue sai ikka siirdutud. 5 minti rahulikku kõndimist, ai kui külm tuul ja jahe, aiai, 15 minti kiiremat kõndimist, 5 minti venitusi metsavahel, 5 minti tagasi kõndimist ja 20 minti sörki+10 minutit koduseid venitusi.

Tagasi tulles oli põõsaste vahel selline rapsimine, et isegi koeral võttis junni jahedaks. Rääkimata must, konnakulleste kartjast. Mingi suurem ja aeglasem kohutav kolekoll seal igatahes oli.

20minutilise alguse keskmine pulss suutis olla lausa 122. 20minutilise sörgi keskmine 163. Kuigi ma toas toolilt tõusen nagu oleks iga sentimeetri küljes 100kilone sangpomm, siis ometi oli joosta niivõrd kerge ja hea - lõpmatuseni jooksmise tunne. Taaskord kinnitamas teooriat - väga rämedale treeningule järgneb kerge ja lihtne järgmise päeva treening.
Taastumine püstijalu: 158, 131, 112.

Nüüd tagasi toas ja kõbitsemas.

83., 84., 85. päev - lihased valutavad, järelikult nad on olemas

83. päev oli ka põhimõtteliselt puhkus - 15 min sörki, 30 minti harjutusi ja venitusi.

84. päeval käisime Meliga jooksuveteran Tiina Idavainu sügisjooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks tohutu pettumus. Võistlus oli kena, aga mina olin endale pettumus.

Olud tundusid olevat okeid. Eelmisel päeval ei töötanud 8 tundi ehitusel, magasin veidi paremini kui enne Kirna-Türit. Siiski ärkasin öösel taas üles, vahtisin lakke või nägin unes, kuidas jooksen (õudne ju!). Kuid puhanud olin siiski.

Ehk kaks puhkepäeva enne jooksu mõjusid sedamoodi. Ise arvan küll nii. Igatahes anti start ning 6 km sai alguse. Rada kulges kaks korda ümber järve ja metsa sees. Metsa sees mulle meeldis. Oli porine, juurikaid täis, ligane, hunnikutes sildu ja silmatorkavaid oksi. Pehme ja mõnus. Tempo sai valitud alguses liiga kiire. Kuid tundsin, et võin lõpuni vedada. Eksisin. Teisel ringil hakkas pistma ja kindlasti hullemini kui Kirna-Türil.

Pistis raskelt ning pidin isegi kõndima, mitte miski muu ei aidanud. Ja see oli tohutu pettumus. Üle kahe kuu harjutamist ja ma jõuan vaid kõndida?!?!?!? Võitlesin tõsiselt pisaratega. Olin iseendas pettunud. See nagu tõestas mu terve elu ponnistusi, et ükskõik kui palju ma ka ei liiguks - ma ei jõua ju nagunii. Läbi suurte valude, mis sugugi polnud nii valusad kui pettumus iseendas, tegin lõpuni.

Pärast nutsin ja haletsesin end autos. Lubasin endale sellised tunded preemiaks. Aga nagu ikka. Saad vastu tatti. Köhid hambad välja. Ja naeratad ühe-hamba-naeratust sama rõõmsalt edasi.

85. päev - poksitrenn (pildil).
Lähem ülevaade selle kohta ilmub Tervis Plussi novembrinumbris. Igatahes tänasel 86. päeval pole ma võimeline muud tegema kui sõrmi liigutama (õnneks). Vetsupaberilehekese rebimine on ülikeerukas, banaani võtsin külmkapist 7 minutit välja, taskurätti tagataskust pole siiani kätte saanud.

82. päev, puhkus

Täna 750 m ujumist. Ei midagi erilist.

81. päev, 50,9

Täna siis seitsmes järjestikune treeningpäev, enesetunne aina parem ja toredam. Päeva alustasin 25minutilise venituse ja mõninga lihasharjutusega. Hommikuse müsli ja jogurti najal katsetasin 12.30 50-minutilist sörki.

Minekud on alati rasked, ca 40. minuti paiku tekkis kergus ja meeldiv tunne. Täpset distantsi öelda ei oska, aga 7 km kanti.

Kellaga möllasin taas, nagu ikka. Paar 190st näitu (mida kindlasti olla ei saanud - rääkimata algusest, kus pulss oli üldse 140 peal) sipsis kindlasti keskmist numbrit.
50 mindi keskmine pulss 170. Tagasitulek kerges vastutuules.
Taastumine autos istudes: 177, 138, 119.

Ahjaa, 50,9st ka. Ma pole üldiselt kirjutanud oma strateegilistest näitajatest, mis enamike naisinimeste treeningukihu põhjuseks. Kuna kaalulangetus minu eesmärk pole kunagi olnud, siis pole ka sellele tähelepanu pööranud. Kui see aga oleks nii, siis pidanuks juba ammu toidusedelit muutma. Seda ei taha kahel põhjusel - mulle meeldib see, mida söön, eriti šokolaadid ja kommid, ning teiseks olen kehaga nagunii rahul.

Paratamatul kombel mingid kehalised muutused hakkavad treenides nagunii varem või hiljem toimuma. Natuke isegi kahju, et alguseski kirja ei pannud, mis mu kaal või mõõdud siis võisid olla.

Tavaliselt toob suvi mulle lisakilosid. Möödunud aastal jõudsin numbrini 56, tundsin lõua all juba segavat faktorit ning singid muutusid saetavaks. Teatud meetodite ja olude abil kukkusin 50,6 peale, mida ma pole kunagi varem oma kaalul näinudki. Tänavu kevadeks olin taas stabiilne 52. Õnneks jäi sellesuvine kaalutõus ära (peaasjalikult seetõttu, et ma enam võrkkiiges lamades päevast päeva jäätisekokteile ei luristanud nagu mullu). 51+ grammikesi kõikus pidevalt.
Treenima hakates tuli kuskil kilo juurde - 52+, peaaegu 53. Need kõikumised on muidugi imeväikesed. Aga täna paistis kaalult lausa 50,9. Seega on kadunud või ümber jaotunud peaaegu 2 kilo. Mis iseenesest on vaid 2 kilost suhkrukotikest.

Palju tähtsam oleks välja uurida, mis mu rasvaprotsent võib olla. ca 1,5 aastat tagasi oli see 29, ... 30 peetakse juba rasvumise märgiks :o) Kuigi väliselt olin ok, siis sisemiselt väike paksuke.

Kuid nendest numbritest hoolimata tunnen end olevat paremas vormis. Jaksan end liigutada. Varem ei tahtnud eriti tooliltki tõusta, sest see oli niivõrd väsitav tegevus. Nüüd vaatan kõhtu ja sealt hakkab 4-pakk joonistuma :))

Seega olen suutnud tuua eneserahulolusse ühe aspekti juurde. Kui varem olin kaaluga rahul, aga füüsilise vormiga mitte, siis nüüd olen põhimõtteliselt mõlemaga rahul.

Nii palju siis numbritest ja enesekiitusest. Ma endiselt tunnen muret tuleva talve pärast - kas ma treenin seda üle..

80. päev, juubelikülmad kannikad

Ai-ai, kui külmad mu kannikad on, ai-ai-aaaai! Nii jaheda ilmaga pole vist varem hõljunud. Täna sai ka veidi hilja mindud, 18.30.

Skeem: 15 mint sörk, JH, K ja 5 mint sörk. Kell hakkab täiesti ära keerama. Iga kord pean võitlema, et normaalseid numbreid näitaks. Seegikord viskas vahepeal üle 200, mistõttu keskmine pulss adekvaatne kindlasti pole. Sörgi keskmine 163, üldiselt kõikus 150ndates ja 160ndates.
Jooksuharjutused nagu ikka. Kiirendusjooks oli küll ilgelt pikk, lausa 100 m!! Siis suutis pulss ka 193 peal iga kord ära käia.

Lõpuks lõdva sörk 5 minti, keskmine ja maksimum olid midagi 150ga.

Ei miskit rasket ja erilist. Võib öelda, et puhkepäev.

Paide-Türi rahvajooks

78.-79. päev, Paide-Türi rahvajooks jm

Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.

22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.

Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.

12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.

Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.

Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.

Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.

Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.

Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.

Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.

Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).

Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.

Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..

Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...

77. päev, enne rahvajooksu

Täna siis viimane harjutamise päev. Tegin täna omaloomingut, mistõttu homse etteaste võimaliku ebaõnnestumise võtaksin täiesti oma kanda. Kui aga oleks teinud täna rahulikult, nagu Mel soovitas - 15 min sörki, siis oleksin samuti võtnud võimaliku ebaõnnestumise enda kanda, sest ma täiesti siiralt usun, et puhkepäevale järgnev suurem treening ebaõnnestub. Ehk siis täna leppides kerge sörgiga, homne võiks ebaõnnestuda.

Selle tõestamiseks koostasin ka septembri ja 1. oktoobri treeningute põhjal graafiku. Hindasin postitustes antud hinnangute ja enesetunde põhjal treeningut 5 palli süsteemis. Märkisin punktid vastavalt päevadele graafikusse. Joonistus välja kõver. Igale kukkumisele eelnes alati puhkepäev. ALATI!
Tuginedes oma kõhutundele ja joonistatud graafikule, siis ma ei tahtnud, absoluutselt ei tahtnud, täna lihtsalt puhata või midagi kerget teha.

Kuigi jah. Tõusudele eelnesid karmimad trennid, kuid täna ma siiski ei teinud ka karmilt. 30 minti sörki järjest, lõpupoole vahelduva eduga, kuis jaksaksin, kiiremas tempos. Kuigi enesetunde poolest oli täna päris hea trenn, siis pikkuselt jäi lühikeseks ning pulsid olid ka alguses veidi liiga kõrged ning kergust jalgades järjekordselt polnud.

Ainult loota seda, et homme võib tulla üle pika aja väga hea, sest selle nädala ülejäänud trennid on olnud liiga leebed või kergusepuuduses.
ET: Väga hea (täna ei venitanud ega soojendanud ette - väga hea oli teele asuda. Neljapäevane pikk venitamine ja harjutused annavad siiani tunda - kannikad endiselt valusad).

30 mindi tänane keskmine: 185, max: 193.
Taastumine autos istudes: 182, 145, 131.

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..

75. päev

Täna oli nii mõttetult raske, raske, raske, raske ja igav, loobumasundiv, et ei viitsigi kohe mitte midagi kirjutada.

73. päev, tuuuuuuuuul

Täna siis võtame lõdvalt. Niivõrd-kuivõrd. Nii rämeda tuule käes pole küll kunagi jooksnud. Vahepeal plaperdasin kogu kehaga nagu lipuke rannas. Koer ka kaasas. Minek oli ääretult raske. Tuul, koera kantseldamine, algus jne. Tundsin lausa, et pulss on vääääga kõrge. Kella pealt 166 vaadates tekkis mõte, et ajab taas kägu.
Aga ülla-ülla, 15 minti kell püsis minu võitlusest hoolimata 160ndates kuigi tunne oli küll, et pulss väga kõrge. Tagasiteel, kui tuul tagant tõukas ja lõpuks ka kergus tuli, siis hüppas 174 peale.. Imelik.

Kokku järjest 30 min, võrdne aeg edasi ja tagasi tulles. Keskmine 171, taastumine püstijalu 171/149/139. Lõppu veel 4 K ja katsetasin 5 minutikest hõljumisest lahti saamist.

Nüüd siis venitama ja mõningaid lihasharjutusi.

72. päev, vahekokkuvõtted

69. päev - puhkus, venitused, mõned lihasharjutused ja 15 min sörki.

70. päev - Paide ÜG staadionil, SJ 11:48, 1,2 km, 8.06,3, TP 180+169+142 (1' 11'' 130)
1. 500 m 3,32, TP 177+169+151 (pistis jõledalt ja FC Levadia kutid hakkasid oma häälitsustega segama, aga sellest hooliamata suutsid nad Paide Linnameeskonda taaskord võita, 4:1 [jube oluline info siin, eks ole]).
2. ringil üritasin pistmisest hoolimata lõpuks 1 km ära joosta, mis ka õnnestus. 5,54.1. TP 195+189+173. Viimased 300 m pistis jõledalt.
3. 1 km, aeg 5,52, TP 192+180+155. Pistis jälle jõledalt, aga võtsin rahulikumalt.
Terve distants ca 5 km.
Ilm oli mõnus soe, pulsid hüppasid kohe lakke, väga raske, pole siiani nii palju pistnud, lõpuks tekkisid mõlema jala alla villid ning kõndidagi oli valulik - kõik olud võimalikult kehvad. Läbielamisi illustreerib juuresolev pilt. Kuna trenn oli koos Meliga, siis sain kõvasti vatti, väidetavalt tulid ka JH ja K suure piitsutamise peale lõpuks enam-vähem õigesti välja. Kuid 70. juubelipäeva karm trenn sillutas tee järgmise päeva väääääga kordaläinud trennile.

71. päev - 6,5 km enam-vähem jutti, vahepeal pulsipaus ja soojendusdressi koorimine.
Ääretult kerge. Ei mingeid probleeme. Kõik läks ladusalt. Kui eelmine treening oli üks raskeimatest, siis tänane kuulub kergeimate kilda.

2x3,25km ehk kokku 6,5km
I ring koguaeg 26.15/ 8.04,6 kilomeetri aeg / AVG 168,333 (lõpuks ometi pulss alla 170!!)
II 23.36 / 7.15,4 / AVG 171,800
Mõlema aeg kokku 49.52 / 7.40,3 / AVG 170,5
Taastumine pärast II 187+168+139=494
TA 2.10
viimased 2km TT 6.55 + 5.54km (kui täheldada, siis eile oli samuti üks 1km ringiaeg 5.54, samal ajal, kui pulss oli enamjaolt üle 190 ja rämedalt pistis, siis tänane 5.54 tuli äärmiselt kergelt, madalama pulsiga ning varuga tempot juurde lisada. Eile oli varusid täiesti ümmargune null.)


72. päev - puhkus, vist.

68. päev, täitsa vees

Täna pidi olema taastumise päev, aga kuna ma nii totulotu olen, siis keerasin selle peesse ja asusin veesse... no sinna ma pidin asuma, aga mitte nii kauaks kui ma lõpuks seal olin.
35 min 1 km, pulss ca 180. Väga meeldiv oli. Pärast ajasin burksi näkku ja olin endaga täitsa rahul. Hull rammestus on tegelikult siiamaani, aga enesetunne on ilgelt hea.
Eks siis homme puhkan... meibi :-))

67. päev, raudteel

Tänane marsruut kulges mööda vana Türi-Tamsalu raudteed. Ehkki raudteest pole seal ammu enam haisugi. Kahel pool mets, tuulevaikne - sobis. Tibutas uduvihma vahepeal tänagi, kuid muidu polnud häda kedagit. Algus oli päris raske ja mõtisklesin, et rohkem vist ei viitsi sellega tegeleda. Aga täna polnud ka aega sooja teha, upsiii.
Skeem: 2x22,5 + 3 kõnd.

I 22,5 keskmine 171, max 181
II 171, 180.
Taastumine pärast teist püstijalu: 177, 152, 142.

Keskmine pulss oli 160ndates kindlasti veel 15. minutilgi. Ca 18. minutist tungis 170 peale ja hakkas kõikuma seal kandis ja vahepeal 160 ka. Ehk siis väga äge.
Lõpetasin siis tänase treeningu seeneliste päästeoperatsiooniga. See seisnes auto signaali tuututades. Lõbus!

ET: Väga hää!